Where it all started?

Kui nüüd kõik algusest ja ausalt ära rääkida, pean ma alustama 2009 aasta kevadest. Nimelt olin ma kenasti prullakaks läinud ja võrreldes 2008 aasta suvega, võtnud juurde ca 7kg. Ma olin nö tüüpiline eestlane oma ”appi-ma-nii-vihkan-jooksmist” suhtumisega. Olin varemalt isegi paar korda käinud kunagi jooksmas attitudega, et ”oi kuidas ma nüüd hakkan iga päev jooksma”. Aga mitte kunagi ma ikkagi üle 2 korra järjest nädala jooksul seda teha ei suutnud. Õudne oli joosta ja pidevalt tunda, et see on nii raske ja sundida neid jalgu edasi minema. Õõhh..

Igaljuhul 2009 aasta varakevadel, kui olin järjekordselt kaalule astunud, otsustasin, et hakkan jooksma. Pidin kuidagi alla võtma. Seekord ma enda sisemuses teadsin, et nii ongi ja see ei jää ainult paariks korraks. Ajasin oma sel ajal kapis leidunud spordiriided selga ja läksin õue. Mäletan väga hästi, et mul olid jalas mingid suvalised tossud, pikk pesu + kilepüksid, kõrgekaelusega polo + fliis + täiesti vettpidav kilejope. Loomulikult ei puudunud sellest komplektist ka sall, kindad ja müts (ja ma mõtlesin siin ikka PÄRIS sall-kindad-mütsi, mitte mingeid spordikaid). Oi kuidas ma higistasin ja kirusin ennast. Järgmine kord olin targem.

Jooksin kodust kuni raudteeni ja tagasi, see oli ca 4-5 km. Ma ei tea kui kaua see tol ajal aega võttis, kuid ega ma armu ei andnud – panin ikka täiega. Lõõtsutades koju jõudes mõtlesin: ”Mis kuradi inimesed need on, kes armastavad seda piina?” Aga ma ei andnud alla. Võtsin endale eesmärgiks, et katsun vähemalt 3 korda nädalas raudteeni joosta. Ja jooksingi.

Umbes 2 nädalat hiljem, kui olin jälle raudteeni jõudnud, siis tabasin end korraga mõttelt: ”A mis oleks, kui jookseks kaugemale? Ei olegi ju tegelikult nii raske nagu varem!” Ja jooksingi.

Nii ma siis lippasin, igakord natuke kaugemale ja hakkasin vaikselt sellest mõnu tundma. Enam ei olnud nii raske, et hing ripuks paelaga kaelas ja vere maitse suus. Kaif oli tunnetada, et keha hakkab harjuma ning läheb aina tugevamaks. Üsna varsti sai sellest minu iganädalane rutiin, kuid mul ei olnud mingit korda või seaduspära, mille järgi treenida. Hakkasin ise vaikselt netist juurde lugema, ostsin endale pulsikella ja harisin ennast selles vallas. Samas olin ikkagi selline üksiküritaja. Ega mul ei olnud eriti palju mõttekaaslasi ja käisin enamasti üksinda jooksmas. Ma ei mäletagi, kui tihti ma siis sel suvel jooksin, kuid ma arvan, et 3-4 korda nädalas. Igaljuhul mingi hetk ma otsustasin, et ma hakkan nüüd võistlema.

Kui ma olin veel laps, siis oli meil emaga traditsioon käi iga aasta Maijooksul. Seda jooksu on peetud juba 25 aastat ning võistlejateks naised. Mäletan, et ma nii vihkasin seda, kui ema tuli jälle selle jutuga: ”Tiina, ma panin meid Maijooksule kirja. Peaksime vist paar korda enne seda jooksma minema.” Igaljuhul ma tihti peale vingerdasin ennast sealt kõrvale ning kui käisime seal, siis meie eesmärgiks oli terve tee JOOSTA ja mitte ühtegi korda kõndida. Jessus, kui uhke ma oli too aasta, kui seda esimest korda tegin (arvan, et ma olin ca 10-11a). Läksin kooli ja ütlesin teistele, et jooksin TERVE TEE..7km. Teistel oli seda raske uskuda.

Pilt

Checki selle aja spordi riideid 🙂

 

Teine eredam mälestus jooksuvõistlusest oli Sügisjooks, 10km, mida korraldati sel ajal veel Saku Suurhalli juures. Ma arvan, et olin siis 16a ja läksime ühe pundiga ilma numbriteta kaasa jooksma. Jooksin 10km, ILMA KÕNDIMATA, aeg oli ca 1h 05 minutit. Ai carramba kui uhke ma olin. Minu jaoks tundus 10km järjest joosta selline inimvõimete piiripealse asjana (nii naljakas praegu mõelda) ning ma olin selle just enda jaoks ületanud.

Aga tagasi tulles nüüd 2009 aastasse, mil otsustasin hakata võistlema.

Esimene võistlus oli Pühjärve jooks ehk joostigi ümber järve ja distants ca 10,7km. Minu eesmärk oli saada aeg alla tunni. Sain. Aeg tuli 56:24, pace 05:16. Sellele järgnes Ülemiste järvejooks, distants 14km, aeg 1:14:17, pace 5:17. Jooksin see aasta veel 2 jooksu. Need oli Jüri Jaansoni 2 Silla Jooks, distants ca 9km ning aeg 45:39, pace 05:04. Viimane ja nö kõige tähtsam jooks oli SEB 10km jooks (siiani mu tähtsaim!!) ning aeg tuli 50:50, pace 5:05. Olin ülirahul.

Nüüd tagant järgi mõeldes olin ma ikka kõva entusiast. Igakord enne võistlusi sõin geele ja võtsin isegi tee peale kaasa. Mõtlesin, et kui jooksen kümmet kilomeetrit, siis on loogiline, et peab ühe jõudu andva geeli ära sööma. Ja sõingi. Ja arvasingi, et tänu sellele jooksin iga järgneva jooksu paremini. Veel tegin ma näiteks igakord enne võistlusi ühe nö ”kontrolljooksu”. Ah, et milleks? No, et ikka kontrollida, kas ma jaksan näiteks 10km täiega joosta. Või kas 10,7km tuleb ikka alla tunni. Üleüldse tegin ma igasuguseid uskumatuid asju. Minu moto oli, et kui koju jõudes seisad vaevu püsti, siis oli KÕVA trenn. Vahest ma ei jaksanud isegi käsi üleval hoida, et dussi all pead pesta. Aga kuradi hea tunne oli. Kui küsida, mida mu süda selle peale ütles? Tema tuksus tublisti… Igakord nii umbes 170 lööki minutis 🙂

See kõik kestis kuni 2010 aasta Jaanipäevani, kui läksin Jooksupartneri ühistrenni..

Aga sellest juba järgmine kord 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s