Pulsi-šhokk

Nii… jätkan sealt, kust eelmise postitusega pooleli jäin.

Aasta siis oli 2010 ja kevad. Olin talvel trenni teinud, et 1.05.2010 Viljandi järve jooksule minna, mille distants on ca 12km. Trenni tegin ikka vanat viisi ehk kimasin täie auruga. Vahel kössitasin pärast trenni voodis, sest nii paha oli olla (loe: ületreening). Eks ma tegin ikka rahulikemaid jookse ka, kuid seda ainult siis, kui ma ei olnud terviseradadel koos teiste jooksjatega. Terviserajal ei saa ju aeglaselt joosta, muidu paistad nagu koba. Mina tegin ikka mäkke kiirendusi ja näitasin välja, et ei ole väsinud 😀

1.05.2010 tabas mind kerge šokk. See Viljandi jooks oli täiesti hullumaja raske, lihtsalt terve tee surin ja sundisin ennast hambad ristis läbi vedama, tahtsin kõndida ja katkestada (etteruttavalt võin öelda, et seda tunnet olen ma siiamaani tundnud iga võistlusega, mille ettevalmistus aeg on nappinud). Aeg 1:04:37, pace 5.23. Minu kõige suurem unistus, joosta alla 5 min/km – no mitte kuidagi see mulle ei terendanud.

Mind ajas nii närvi, et ma kuidagi ei läinud paremaks. Tegin ju trenni! Mhh..

Igaljuhul oli mul üks sõbranna, kes käis ka niimoodi omaette jooksmas, liitunud ühe trenniga ning lasnud endale jooksukava teha. Ta ütles, et see on Jooksupartneri ühistrenn, toimub iga teisipäev Nõmmel (alates 2012 ka Pirital) ning seal käivad täitsa tavalised inimesed, mitte mingid sportlased. ”Tule ka!”

Läksingi. Jäin veits hiljaks ja üks treeneritest küsis, et kas oled ennast soojaks jooksnud? Ma mõtlesin, et mis asja? EI! No ja nii mind saadetigi kõigepealt metsa sörkima, kui teised juba harjutustega alustasid. Harjutused iseenesest olid lihtsad, tuletasid mulle meelde kunagisi kergejõustiku trenne.

Ahjaa.. ma ei olegi seda rääkinud, et käisin vanuses 8-11 Nõmme kergejõustiku trennis ja minu treeneriks oli Anu Vackermann. Enne seda käisin 1 aasta ujumas Kalevis ja olin vist isegi päris andekas, aga kahjuks tulid mul klooriveest pidevad peavalud ning pidin selle lõpetama. Kuna vanem vend käis mul kergejõustikus, siis loomulikult tahtsin mina ka minna. Mäletan nii hästi, kuidas minu esimesel trenni eelsel õhtul, kui pidime juba magama minema, vend mulle harjutusi õpetas. Pimedas toas harjutasin ristsammu jooksmist, põlve tõstet, kuidas kõhulihaseid teha jne. Tahtsin, et oskaksin kohe kõike 🙂

Miks ma kergejõustiku lõpetasin? Ma arvan, et põhjus peitus selles, et ma olin tol ajal 8 aastasena kõige noorem ning ainuke tüdruk. Sel ajal ei käinud nii noori veel kergejõustikus (tänapäeval näen kergejõustiku hallis juba 4-5 aastaseid). Oli täiesti tavaline, et pidin erinevatel võistlustel võistlema 2a vanematega ja mis seal salata, jäin ka alati viimaseks. Ma arvan, et see kõik mõjutas mind nii palju, et lõpuks ei tahtnudki enam seda teha. Praegu nii kahetse, et edasi ei käinud 🙂

Aga back in business. Trennis oli kaks treenerit, Margus Pirkssaar ja Einar Kaigas. Grupid olid jaotatud kahe treeneri vahel ära, kes siis jälgisid ja juhendasid harjutuste tegemisel. Kuna Einar oli see, kes mind sörkima suunas, siis läksin automaatselt tema gruppi. See teine treener, Margus, tundus kuidagi kurjem (Margus, ära nüüd solvu..hihii).

Kuigi trenn ei tundunud raske, komberdasin ma mitu päeva nagu puunukk ringi. Kuid mulle meeldis ja meeldis nii palju, et läksin ka järgmisesse. Vahemärkusena mainin, et treeningjärgne lihasvalu on sõltuvust tekitavalt mõnus. Kordagi ei pane see sind mõtlema, et krrrrt miks ma pidin trenni tegema. Hoopis kujutad ette, et oled nüüd täiega vormis ja prink, eriti kui veel tuharalihased valutavad 😛

See oli samal nädalal, aga neljapäeval. Tegemist oli treeninguga, kus alguses peeti väike loeng ja seejärel ühisjooksmine, teemaks ”Mägede jooksmine”. Seekord oli ainult üks treener – Margus. Jooksu ajal sain aru, et ta polegi nii kuri, kui ma eelmine trenn arvasin 🙂 Kuna mu sõbranna oli temalt jooksukava võtnud, siis otsustasin, et tahan ka. Vahetasime pärast trenne kontakte ja pidin talle saatma viimase 2 nädala tehtud trennid.

Saatsingi. Panin kõik uhkelt kirja. Ajad, pulsid, vahemaad.

Mõni aeg hiljem potsatas mulle postkasti esimene kava. Tegin selle lahti ja pidin ära minestama. ”KAS SEE ON MINGI NALI?” Esimeseks trenniks oli mul märgitud 30min jooksu ja pulsiga SADAKOLMKÜMMEND? Päris napakaks läinud või? Ma ise jooksin alati ikka 160-170ga, rahulikuma jooksuga 150-160.

Tagant järele meenutades olin ma see tüüpiline algaja ”mina-ei-saa-130se-pulsiga-joosta-sest-mul-ongi-lihtsalt-kõrgem-pulss” suhtumisega. Kui keegi mulle praegu sellist asja räägib, siis ma isegi ei viitsi kuulata 😀 Reaalsus on see, et sa pead tegema ca 90% trennidest rahuliku pulsiga, see on nö BAAS. Ainult need 10%, kus on raskemad trennid (ntx lõigud), arendavad edasi. Kui pulss on koguaeg anaeroobses tsoonis, siis tegelikult sa lõhud oma keha. Igapäevaselt peaks jooksma 130-140p. Aga kui sa pole seda enne teinud ja nüüd esmakordselt proovid –  siis ma mõistan, kui raske on sul sellesse uskuda!

Igaljuhul ma läksin seda esimest jooksu tegema ja see oli ikka põrgupiin. Ma põhimõtteliselt ei saanudki joosta, kõndisin ja tegin naljakaid jooksusamme. Endal oli nii häbi, et mis teised inimesed minust küll arvavad. Ise noor tüdruk ja ei jaksa joosta. Üleüldse oli see mu egole korralik põnts. Mina, kui väga hea jooksja, kes jookseb iga trenn vähemalt tund aega ja 10km, peab tegema 30min KÕNDI? Täiesti veendunult tundsin, et selline lähenenemisviis ei sobi mulle, sest mul ongi kõrgem pulss ja treener võiks sellega ka arvestada!

Aga Margus jäi endale kindlaks, ükskõik kui palju ma ka ei kaubelnud, et võiks ikka teistsuguse kava mulle teha ja ma olen erandlik juhus oma kõrge pulsiga. Mis seal siis ikka, vaatame mis saab.

Sai nii, et kuu aega pärast esimese kava järgi harjutades tuli Pühajärve jooks. Olin enne kergelt paanikas, sest ma olin ju harjunud enne võistlusi tegema oma ”kontrolljookse” ning nüüd ma ei olnud kordagi üle tunni ajai jooksnud ja need tempod, millega ma edasi liikusin, olid naeruväärsed.

Võistlustingimused olid eelmise aastaga võrreldes palju raskemad. Väljas oli 28-29 kraadi, lämbe, äikese-eelne ilm. Jooksin 1min ja 8sek aeglasemalt kui eelmine aasta (aeg 57.32, pace 5:22), kuid jäin rahule. Arvestades seda, et joosta oli tõesti raskem ja ma ju tegin ainult oma ’’rahulikke’’ jookse, siis tuli enda jaoks hea aeg. Hakkasin mõtlema, et võib-olla mu treener ikka teab, mida ta teeb. Võin etteruttavalt öelda, et järgmine aasta jooksin seda jooksu juba 3min ja 11sek kiiremini (aeg 54.21, pace 05:04).

Hakkasin peale seda regulaarselt kava järgi 5x nädalas trenni tegema. Läksin päris hasarti ja mõtlesin oma peas juba igasuguseid õhulosse välja. Pidevalt uurisin, et noh, millal ma paremaks saan? Millal mu 130p tempo kiiremaks läheb? (võin öelda, et märgatav vahe tuli alles 2012 sügis) jne. Tegin kõiki trenne piinlikku täpsusega ja vahest ennast ohverdavalt. Ja siis sai alguse minu kannatuste rada..

Sellest juba next time!

Ühistrenn nõmmel, 2012

PS! kommenteerige, küsige, uurige. Ma heameelega vastan

9 kommentaari “Pulsi-šhokk

  1. Anonüümne

    Tekkis mitu küsimust:) ….Kas seal mõni mees ka trennis käib?
    Kas Sa plaanisid juba 2010 maratoni jooksma minna või plaanid nüüd 2013? Kui jah siis mis aega oli tookord eesmärk ja mis nüüd?
    Mõte miks kysin on et plaanin jooksutrenniga alustada jaa ehk 2013 kevadel -suvel esimese maraton joosta…kui reaalne see on?:))

    Meeldib

    1. Hei! Seal trennis käib küll mehi ja mitte ainult üks 🙂 mina ise ei ole mitte kunagi maratoni jooksnud ja ma ei treeni selleks ka veel 2013. Miks? Kirjutan sellest millalgi mõnes postituses. Sulle aga see vastu soovitan yhistrennis ära käia ja Marguse või Einariga nõu pidada. 90% seal käijatest treenibki maratonideks ja kui sa tahad 2013 kevad-suvi joosta, siis sa ei ole veel hiljaks jäänud 😉

      Meeldib

  2. Päris karmid inimkatsed iseendaga:) Hea et treeneri käe alla jõudsid, treeneri üks olulisemaid funktsioone ongi ullikeste (ei ole mõeldud solvanguna:) tagasihoidmine, et need enda tervist asjatult, halvemal juhul jäädavalt, ära ei tapaks.

    Meeldib

  3. Liisu

    No siiski ütleks on inimesi kellel on keskmisest kõrgem pulss ja see ei taha ka aastate pikkuse treeninguga langeda 🙂
    Tore lugemine!

    Meeldib

    1. Kindlasti ongi selliseid üksikjuhtumeid, kuid need jäävad siiski enamusele alla 😀 Ma oma jutuga püüdsin öelda, et treeningute alguses arvavad kõik, et nad on üksikjuhtumid 🙂 Edu treeningutel!

      Meeldib

  4. Pingback: Krossi periood – Run & Fun

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s