Haigus ei hüüa tulles

Kui ma oma pulsi-šhokist üle olin saanud, siis hakkasid mind tabama üks õnnetus teise järel. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis täitsin oma kavasid piinlikku täpsusega. Trenni ära jätta? Kindel EI! Mis mind nõnda distsiplineeris oli kohustus iga pühapäev saata treenerile päevik, kuhu kirjutasin oma viimase nädala trennid, pulsid, ajad ning lühidalt ka iga trenni kohta väike iseloomustuse – mida tundsin, kuidas läks jne. Naljakas on see, et me ju teeme trenni iseenda jaoks, aga iseennast on poole lihtsam petta kui kedagi kolmandat isikut. Seega ma ei suutnud ühtegi trenni ära jätta, kuna häbi oli saata oma päevikut, kust midagi on puudu.

Nii ma siis tegingi suvel staadioni peal lõike ja pärast igat kiirendust vedelesin kõõksudes maas. Treener oli kirjutanud, et peab sellise ajaga jooksma ja ma jooksingi. Sekund ka ei tohtinud üle minna. Muidu äkki vaatab, et ma mingi nõrk.

Kui ma kava täitsin piinlikku täpsusega, siis kõik muud vihjed ja soovitused lasin ma siuh-vilks kõrvust mööda. Näiteks rõhutas  ta peaaegu igas ühistrennis (ja mulle ka lisaks Skype’s üle), et pärast treeningut tuleb panna selga kuiv särk. Võta lihtsalt trenni kaasa ja vahetad staadionil ära. Aga kas ma võtsin? EI 😀  Ma ei viitsi joosta, mingi hilp käeotsas ringi. Ja joogipudel? EI, see veel ebamugavam (olen süüdi tänaseni!).

No ja nii ma siis olingi staadionil, süda täiesti paha ja koguaeg tulid need kõõksud, et hakkan oksendama. Natuke lebasin murul, siis ajasin ennast ikka uuesti jalule ja tegin järgmise lõigu. Nii väga tahtsin viimase ära jätta, aga see kuradi päevik ikka tuletas ennast peas meelde. Tegin ära ja vaarusin kuidagi pool jooksusammuga koju tagasi. Pärast sellist trenni tuleb alati teha lõdvestav sörk. Mul ei ole see kunagi õnnestunud. Kui on raske trenn, siis pärast enam pulssi 130 peale ei saa. Nüüd teen tavaliselt nii, et lihtsalt kõnnin ja kõndides ongi vajalik pulss. Enam mul ei vasarda see ’’kui on lõdvestusjooks, siis sa pead JOOKSMA, mitte kõndima’’ peas.

Järgmine päev oli ühistrenn. Tundsin ennast juba hommikust saati imelikult. Aga mkm.. koju ei jää. Käisin. Ja siis tuli litter ära. KÕMM palavik. Ma ütlen ausalt, et mul ei olnud enne seda olnud 6 aastat palavikku. Ja see oli augustis. Nädala aja pärast oli Ülemiste järve jooks, ma tahtsin sinna minna! Õnneks SEB-ni oli veel 3 nädalat.

Nädal möödas, ikka palavik.

Treener ütles, et unusta Ülemiste ära. Ma ei suutnud sellega leppida. Nii tahtsin oma 2009 aasta aja üle joosta ja teadsin, et see kindlalt õnnestuks. Nii raske oli sellega leppida. Jumal tänatud, et SEB-ni on veel aega.

Aga aeg läks ja KÕMM põskkoopapõletik.

Sain aru, et SEB tuleb ka ära unustada – minu kõige tähtsam ja olulisem päev. Ma olin täiesti läbi omadega – emotsionaalselt. Konkreetselt nutsin kodus ja tundsin, et elu on nii ebaõiglane. Treener siiamaani naerab, et minu jaoks on ainult must ja valge (mu enda meelest on tulnud juba ka mõned hallid varjundid). Igal juhul ma saan täiesti aru nende inimeste ahastusest, et kes peavad mingist võistlusest haiguse või vigastuse tõttu loobuma. Tekib nii hull frustratsioon, sest sa ei saa mitte midagi teha, et seda muuta. Tegelikult on nii, et vahetult enne võistlusi, mida paremaks vorm läheb, seda nõrgemaks muutub immuunsus ja haigused on kerged tulema. Ja palun ärge kunagi minge mõnele sportlasele, kes on pidanud haiguse pärast oma võistlusest loobuma, ütlema, et ju sul oli vorm nii hea, et jäid haigeks. Tead mine sa ka.. ma tean seda isegi ja sellega ongi kõige valusam leppida. Mina muidugi mõtlesin oma peas, et nüüd enam vormi ei ole ja ma pean kõike nullist alustama ja ma jään kõigist maha ja ma ei saa kunagi enam heaks jne jne jne.

Lõpp resultaat – palavik 4 nädalat. Nice.

21.09.2010 sain alles uuesti rajale ja tegin esimese trenni. 15.10.2010 oli plaan minna Saaremaa 3 päeva jooksule. Kolm ja pool nädalat oli aega ennast üles vuntsida.  Saaremaa 3 päeva jooks on kirjutamata reeglite kohaselt ametlik jooksjate jooksuhooaja lõpuüritus. Kestab reedest pühapäevani ning 3 päevaga joostakse kokku maraton.  10km + 16km + 16,195km = 42,195km. Minu ülesanne oli esimene päev paugutada ja ülejäänud päevad joosta nii nagu hing ihkab. See jääb mulle aegade lõpuni meelde kui kõige esimene võistlus, kus tundsin JOOKSUMÕNU. Kes seda veel tundnud ei ole, see ei saa aru, aga kes teab see teab.  Kui ma varemalt jooksin alati sellise piiri peal, et oli vastik ning peas vasardas allaandmise mõtted, siis seekord oli teisiti. Kuskil 5ndast kilomeetrist tundsin järsku, et läksin kuidagi lahti. Jalad hakkasid kerima, hingata oli kerge ja tunne oli kaif! Aeg 48.23 (viimane 10km reks oli 50.50) ja pace 4.50. Esimene võistlus alla 5min/km.

Vahest on puhkus hea!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s