Mis minust edasi saab?

Movember – the month formerly known as November.

Olete võibolla tähele pannud, et meil nüüd vuntsikuu. Mu tuli meelde selline asi, et kui ma olin väike, ma arvan mingi 4 aastane, siis oli mul ka movembri periood. Igakord kui pidime emaga kuskile välja minema, siis väike Tiina tuli oma toast ilusa habeme ja vuntsidega. Ma ei tea miks, aga mul oli vaja lihtsalt endale need vildikatega kiirelt ette joonistada. Ema oli suht närvis, sest seda vildikat ei saanud ju kuidagi maha ja nii ma pidingi vahest minema sellise näoga lasteaeda või linna peale. Ise olin muidugi väga rahul. Ma ei oska öelda, kui kaua see periood kestis ja kas see oli ka novembris, aga igatahes see lõppes päevapealt. Ema juhtis tähelepanu, et mul on üks sünnimärk lõua peal ja see on kindlalt tekkinud sellest, et ma endale habeme joonistasin. ”Ja nüüd, Tiina, hakkabki sul habe kasvama!” Enam ei joonistanud ja õnneks ei ole siiamaani veel kasvama ka hakanud!

Täna ma spordist ei kirjuta, aga sa ära kohe kliki punast ristikest, loe ikka edasi.

Eelmine aasta umbes samal ajal, movembrikuus, käisin USA-s Svenil (loe: boyfriendil) külas. Ma ei olnud enne mitte kunagi New Yorkis käinud ja ei arvanud sellest linnast mitte midagi.

Mul on üks sõbranna, kes ei ole seal kunagi käinud, aga teab KÕIKE. Ja ma ei tee nalja. Päriselt ka ta teab vist kõikide tänavate nimesid, kus midagi asub, kus keegi elab, millal mingi kontsert on jne. Ühesõnaga täisfänn. Ma alati imestasin, kui keegi rääkis, et ohhhh New York, I love this city! Mina seevastu mõtlesin igakord, et mis selles linnas siis nii erilist. See on ju kesklinn, kus maja on maja kõrval, taevast pole nähagi ja ainult halli värvi betoon. Kui minul oleks raha, et minna Usasse, siis ma kindlalt ei kulutaks raha linnas passimisele. Ainult päikesereis on teema!

Kuna Sven elas seal, siis mul valikut ei olnud, alati ei peagi päevitama! Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis ei oskagi öelda, mis mu arvamust 180 kraadi pööras. Osaliselt kindlasti see, et KÕIK mu ümber rääkisid, kuidas nad seda linna fännavad. Ja mis seal salata… see on ikka PÄRIS ÄGE linn ka. Seal olles tekib tõsiselt selline tunne nagu Jay-Z ja Alicia oma laulus laualvad”If You Make It Here, You Can Make It Anywhere”. Ma arvan, et kõik kes seda laulu teavad, siis NY jõudes hakkavad seda peas veidi ümisema. Näiteks samal ajal toimus seal ka NY maraton (üks maailma suurimaid, osalejaid ca 45 000), kus finišeeriti Central Pargis ja inimestele, kes suunati finišikoridori, lasti seda laulu ”Now you’re in New York, these streets will make you feel brand new, the lights will inspire you”. Ühesõnaga mul tuli endale ka tibutagi peale ja mõtlesin, et tahaks kunagi siin joosta. Terve linn oli komberdavaid, aga õnnelike maratoonareid täis 🙂

Igatahes hakkasin sellest reisist alates veeretama oma peas mõtet, et võiksin järgmine aasta siia kolida. Enne on vaja kindlalt kool lõpetada ja eks siis näis, mulle ei meeldi väga pikalt ette mõelda, sest kui nii ei lähe, siis on pettumus suurem.

Kui ma ausalt ütlen, siis ma olen tegelikult sellistes teemades suht konservatiivne. Kohe kindlasti ma pole seda tüüpi, kes paneb seljakoti selga ja ”adjöö, ma nüüd lähen”. Mul peab olema kõik kindel. Kindel töö, kindel sissetulek, oma raha, oma kodu.. ühsõnaga veits kontrollfriik. Ja siis äkki pressib mu pähe mõte, et aga võiks ju. Tänaseks ma olen selle mõttega mänginud juba aasta aega ja täiesti siiralt ütlen, et kõik mu kartused ja stress kadusid alles 11 päeva tagasi.

Varem ma muretsesin absoluutselt IGA asja pärast. Näiteks ma koguaeg mõtlesin, et mida ma kaasa võtan sinna. Kuidas ma mahutan 23kg sisse enda sügise-talve-kevade riided ära? Mul on ju veel lisaks niisama riietele veel jooksuasjad. Kus me hakkame elama? Mul pole siis enam oma juuksurit. Mõtle, kui ma haigeks jään? Mis siis tegema peab, kuhu ma lähen? Kas rahaliselt saame hakkama? Äkki me läheme tülli ja siis mul pole ühtegi sõbrannat, kelle juurde kaebama minna? Ma lähen kindlalt paksuks sellest toidust. Kuidas teha nii, et ei läheks? Kuidas ma trenni hakkan tegema? Seal saab ju ainult asfaldi peal joosta. Äkki ma teen lollisti, kui ma praegu töölt ära tulen. Äkki ma ei saa tööd tagasi tulles? Ühesõnaga, ma jõudsin selle aasta jooksul IGA asja pärast pabistada.

Aga pärast seda, kui oli mu viimane tööpäev 31.10.12, magasin ennast üle pika aja korralikult välja ning PLAKS 1.11.12 ei muretsenud enam mitte millegi pärast. Pingelangus. Põhimõtteliselt meil pole tegelikult veel kodugi, sest jäime sellest korterist ilma, millega olime arvestanud. Nii, et sõidame teisipäeva hommikul minema ja eks siis kohapeal vaatame, no problemo 😀

Hakkangi nüüd vaikselt juba asju pakkima ja üritan oma elu 23kg + 8kg ära mahutada. Kindlasti kirjutangi edaspidi enamasti kahest teemast – jooksust ja oma NY elust.

Püsige lainel!

15 kommentaari “Mis minust edasi saab?

    1. Eks ma püüan ennast pidevalt ikka kontrollida ja ära parandada 🙂 Vabandan, kui segas.. mulle endale käib ka närvidele, kui pean a’la Delfis artikleid lugema ja need kubisevad vigadest 🙂

      Meeldib

  1. Eret

    Väga äge, edu sulle sinna! Hoia siis ikka postitustega kursis, kuidas sealne elu on…Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis ma ka ilmselt kevadest suure lombi taha, kuid tiba teise suunda ilmselt 😀

    Meeldib

  2. Anonüümne

    Väga hästi kirjutad Tiina. Loen alati huviga.
    Palju asju ei olegi vaja kaasa võtta. Sealne elu paneb kõik paika ja vanad riided on selleks ajaks juba moest läinud. Vähemalt minul läks sedasi kui Inglismaale elama läksin.
    Soovin Sulle edu ja kordaminekuid !

    Meeldib

  3. Mehike

    Kas just New Yorki aga USA inimesed ja elu meeldis seal ringi reisides ikka kohutavalt rohkem kui siin see elu, kui oleks võimalus läheks isegi 😀 Mina “armusin” sellisesse kanti nagu Tampa, Marco Island kant Floridas aga kindlasti on igal pool seal mõnus! edu sealpool!

    Meeldib

  4. Anonüümne

    Kallis Tiina,
    mul on siiralt hea meel su pärast! Ma ei kahtle hetkekski, et Sa saad hakkama ja kuidas veel! Loodan su postitusi edaspidigi lugeda 🙂

    PS! Väldi enda ümber inimesi, kes kõigutavad Sinus usku saavutada elus midagi suurepärast!

    Meeldib

    1. Aitäh! Mul oleks väga hea meel, kui selliste kommentaaride juurde lisataks ka nimi. Kuigi ma võtsin commentite puhul kohustusliku nime + emaili panemise ära, et kui inimesed tahavad, siis ei pea enda nime avaldama 🙂

      Meeldib

  5. Helena

    Tiina!
    Jõudsin ka kuidagi siia ja äärmiselt tore lugemine on siiamaani olnud! Palju edu pakkimisel, naudi veel viimased tunnid kodumaa hõngu ja siis juba tuult tiibadesse!

    Belive you can and you’re half way there! 😉

    Meeldib

  6. míaweddings

    Kõik on nagu Londonis. Nii raske korterit leida . Ilusa välimusega korteris on 800£ TUBA. Ja sama ulme deposiidid jne. Mul pangakaardi saamine võttis ka üle kahe kuu aega! Kõik on nii keeruline. Ma arvasin, et Speinis nad olid napakad oma ebaloogilise paberimajandusega….. woow siin veel palju hullem. Mul just üks sõber kolis New Yorgist Londonisse ja ütles, et täpselt sam, ainult venita Londoni majad veits kõrgemaks ja laiemaks, hahA.

    Mõtle, kus sul veab, et sa oma mehega koos, üksi on ikka veits raske, aga ma hakkan juba harjuma 🙂

    No ma loodan, et kunagi käime teineteisel külas!

    Eduu :*

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s