Kes jookseb, see blogib

SOOJA, SOOJA, SOOJA!!! Kui mitu korda Sa oled niimoodi tundnud peale jooksmast tulles? Uuhhh.. peale tükk aega kuuma dushi all ligunemist, pikad-püksid-pluusid-sokid selga panemist hakkab juba soe tunne sisse tulema. Jah, käisin jälle jooksmas ja tuleb tunnistada, et olen uskumatult laisk olnud. Kui kava ei ole, siis võin terve päev lösutada ja mõelda erinevaid vabandusi, et mitte õue minna.

Nagu väike mustlasnaine, olen jõudnud oma kolmandasse peatuspaika. Resideerun nüüd veidi aega Staten Isalndil. See kuulub ka New Yorki osariigi alla. Manhattanile saab praamiga – TASUTA (uskumatu veidi) või autoga. Kokkuvõttes võib öelda, et siiski päris keeruline ja mis põhiline – aega nõudev.

Olin täna terve päeva lihtsalt diivanil istunud, telekat vaadanud ja netis surfanud. Tundub, et Eestit vallutanud udu on siia jõudnud. Väljas on nii hall ja vihmane. Tükk aega kogusin ennast, aga ikkagi otsustasin, et lähen jooksma. Uurisin jälle google mapist välja, et minu maja lähedal on üks park – Silver Lake Park. Mis siis ikka, riided selga ja õue. Nii kui olin välja jõudnud ilm muutus. Lörts. NICE! Täpselt nagu Eestis.

Mulle tegelikult meeldib käia jooksmas nii vihma, lörtsi kui ka lumega. Eelmine talv käisin isegi -15 kraadiga trennimas ja ei olnud häda midagi. Tuleb panna lihtsalt vastavalt riidesse. Ma ise jooksin talvel paksude retuusidega, mille all oli veel soe pesu. Sai hakkama küll. Aga mis mulle kõige rohkem sellise ilmaga jooksmise puhul meeldib on see üksindus. Nagu maailmalõpp oleks käes. Inimesed on kadunud. Selline tunne, et kõik normaalsed inimesed on kodus soojas või lõdisevad niisama bussipeatuses. Ja siis tulen mina, üksinda joostes, läbi vihma ja tuisu. Ma olen enam kui kindel, et enamus autojuhid, kes mind siis tänaval näevavad mõtlevad a) NO ON LOLL b) vaene laps, niimoodi nüüd vihma kätte jäänud. Aga mul on hea tuju, kuulan mussi ja mõtlen, et saan maailma parimaks jooksjaks. Alati tasub käia igasuguse ilmaga jooksmas, see karastab. Võistluspäeval ei saa ilma valida!

Veel üks asi. Ma viimased päevad ei ole viitsinud blogi pidada. Kohe üldse mitte. Selline tunne on olnud, et enam ei taha kunagi kirjutada. Pea on tühi. Ja nii kui ma täna tossud jalga tõmbasin ja esimesed sammud tegin, VIUHH.. Pea on selge, tahan blogida! Tundub, et edaspidi hakkabki postitusi ainult siis tulema, kui olen vahetult enne jooksmas käinud.

Park oli TÄESTI tühi, mitte ühtegi inimest.

Sadas lörtsi ja mis seal salata, mul oli täiega külm. Olin jätnud oma soojad jooksuriided selle taanlase juurde. Mul olid jalas õhukesed liped ja kintsudel oli ikka kuradi külm. Aga mis teha, minutid tuleb ikka täis joosta, ehk hakkab hiljem soojem. Ei hakanud. Koju tulles olid kintsud punased nagu rebasel. Jalad olid nii tuimad, et soojas toas hakkasid nagu väiksed nõelakesed torkima.

Aga üks asi on selle jooksu juures hea. Isegi kui ma MITTE MIDAGI terve päev ei tee, aga käin näiteks 50min jooksmas, siis tunnen, et olen midagi kasulikku teinud ja päev ei ole raisus. See annab justkui kõik andeks.

Muide. Siin oli vahepeal Thanksgiving ehk tänupühad – usakate kõige tähtsam püha. Kõik inimesed sõidavad üle USA oma kodukohta ning söövad kalkunit. Meil kalkunit ei olnud. Sõime hapukapsast ja seapraadi nagu õiged eestlased ikka. Tänupühad on iga aasta novembri neljandal neljapäeval ja järgmine päev on Black Friday. Üle riigi on megasoodustused kõikides poodides. Aĺa inimesed telgivad osade poodide ees, et saada parimaid diile 🙂 Ja me eestis mõtleme, et on ikka napakad, kes kell 8 juba Hulludel päevadel on? 😀 Ma ise käisin ka kaubanduskeskuses, aga mitte hommikul kell 7, kui see avati. Ma nagunii olin juba pikalt plaaninud, et tahaks väikse shopingutiiru teha, aga selle korteri otsimisega ei olnud üldse aega. Ja miks mitte teha seda sel päeval, kui on nii suured soodustused. Näiteks mõnes poes kogu kaup -40% jne. Päris hea ju. Arvasin, et on meeletu tunglemine ja lähen kergelt hulluks selle peale, aga ei olnud. Pärast ainult jalad huugasid sellest ringi tatsamisest.

Ja OI kuidas usakatele meeldib oma kodusid kaunistada. Ma tuppa sisse ei näe, aga seda võib järeldada juba sellest, mis nad on oma treppide, uste või maja fassaadidega teinud. Algab see Halloweeniga ja lõppeb Uue aastaga. Kui mõnel pool on see päris kihvt, siis osad panevad ikka täiega üle võlli 🙂 (sellel samal majal olid alles eelmine nädal hiiglaslikud täispuhutavad kalkunid hoovis)

Samas ma väga ootan, et jõulud juba läheneksid ja kogu linn oleks täielikus jõuluehteis. Juba praegu on Manhattanil jalutades väga paljud majad ehitud ja mitte niisama väiksed tulukesed peal, vaid ikka tõeliselt kaunilt. Kahjuks mul ei olnud fotokat kaasas ja tegin paar klõpsu telefoniga, mis oli muidugi suht mõttetu. Seda sära ei saa niisama edasi anda, peab ise nägema 🙂

See on New Yorki kõige kuulsam puu, võibolla isegi maailma kõige kuulsam jõulukuusk. Rockerfeller Centeri Christmas tree. Hetkel veel tulesid ei ole, kui pannakse, siis teen uue pildi 🙂

Praegu kõik.

PS! Korter on olemas, kolin 3 detsember sisse 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s