Hei hopsti, mina siin!

”Oiiiii… Kes see on seal? Näedsa, kes välja on ilmunud!”

Jep, see olen mina – Tiina. Täiesti elus ja terve, mitte midagi ei ole juhtunud, endiselt netivõimeline. Ma ei tea, mis mind jälle kirjutama sunnib (kell on minu aja järgi 0:31). Võib-olla on asi selles, et saime viimase mööblitüki lõpuks oma korterisse, võib-olla lihtsalt tuli ISU, sest vahepeal seda isu kohe üldse ei olnud, no tee, mis sa teed. Hakkas kohe vastu see mõte midagi jagada..

Muide selle viimase mööblitükiga on tegelikult nii, et meil on see küll olemas, aga ei tohi korterisse tuua 😀 päris naljakas.

Uude korterisse kolisime sisse juba 3ndal detsembril. Saime tõeliselt hea diili ja New Yorki mõttes ikka täiesti luksuskorteri, koos kõigi mugavustega. Mugavuste all pean ma silmas seda, et sees on ka pesumasin koos kuivatiga 😀 Üldjuhul siin seda ei ole ning peab käima pesumajas või osadel majadel on ka keldris ühiskasutatav pesuruum. See on suht tüütu ja ajakulukas. Mõtle, tuled koju, oled planeerinud pesu pesta ja KURAT naaber möllab ees.

Igaljuhul ostsime täna viimase mööblitüki ära ja saime väikse minivani, et see koju tuua, aga vot ei saa! Selleks, et mööblit ”kolida”tuleb lift broneerida. Ja kui broneeringut ei ole, siis ei saagi. Seega peame ootama hommikuni, siis tehakse office lahti, saame helistada ja küsida: ”Tere, kas Teil vabu aegu on?”

Lihtsalt niisama mainin ära, et selleks mööblitükiks on madrats. Seega ”Tere diivan, jälle!”

Lisan siia veel ühe pildi praeguse kodu vaatest. Ei taha nüüd uhkustada, aga uhke vaate omanik olen küll.

59299_10152328780815521_1942849266_n-1

Paljud kindlasti loevad seda blogi ja mõtlevad, et mida ma siin teen üldse?

Fanfaarid palun!

Ma käin koolis.

Päris piinlik tunnistada, aga ma üldse ei julge inglise keeles rääkida. Eluaeg olnud mingisugune blokk peal. Ausalt öeldes, ma ei tea ühtegi enda vanust inimest (ja endast vanemat või nooremat), kes pabistaks sellise asja pärast. Eks ma natuke viilisin kunagi neist inglise keele tundidest ja jäingi kuidagi ebakindlaks. Saan kõigest aru, kui keegi räägib, aga kui vaja ise suu lahti teha, siis ….brainfreeze 😀 Hiljem mõtlen on oma peas, et miks ma sellist ja sellist lauset ei võinud öelda. Aga vot, kui sel momendil ei genereeri mõttes grammatikaliselt perfektset lauset välja, siis ei ütlegi midagi. Totakas eks. Brainfeeze kaob ära pärast paart klaasi veini, aga selle peale ei saa alati loota 🙂 Seega jah, ma läksin language schooli.

Teiseks, kui ma käin koolis, siis ma saan siin olla õpilasviisaga ja täpselt nii kaua kuni ma õpin (turistiviisaga saab järjest 3 kuud riigis viibida, siis peab korra riigist väljas käima ja saab jälle 3 kuud olla. Samas jääb alati võimalus, et sind võidakse tollis tagasi saata, sest tundnud kahtlane ja arvatakse, et tegelikult tahad sa siia päriseks see jääda. See on kõik tollimehe otsustada).

Seega sain kaks ühehoobiga. Veidi parandada oma inglise keelt ja olla pikemalt ühendriikides 🙂

Esimene päev koolis pidin tegema testi, kus määrati ära mu inglise keele tase. Leveleid oli 5 ja mind määrati kohe 5ndasse. Kool on igapäev ja kell 13.30-17.30. Olen seal nüüd käinud juba veidi üle nädala ja tuleb tunnistada, et päris lahe. Kuna see kool asub Manhattani centris, siis on seal inimesi igast ilmakaarest. Kuulata nende inimeste mõtteid, arusaamu elust ja kodumaa kultuurist – no tõesti on kihvt! Pluss, ma õpin nii palju erinevaid sõnu ja väljendeid, mida niisama tänaval suheldes ei õpiks. Muide, siin NY on enamus inimesi mitte-ameeriklased ja räägivad igasugust pudru, seega on üli-üli-üli-üli rumal karta oma suud lahti teha. Alati saadakse aru! Ma enam ei ole rumal.. või noh, mitte nii rumal 🙂

Kirjutasin oma ühes postituses, et kes jookseb see blogib. Ma jooksin ükspäev 25 km, aga ei bloginud. Seega ma ei tea, kas erand kinnitab reeglit või siis reeglit ei ole.

See taanlasest sõber rääkis, et läheb koos töökaaslastega 1. detsembril jooksma. Plaan on joosta maraton (mis mõttes??), aga tema ise jookseb pool maad. Ütlesin kohe, et tahan ka tulla poolt maad jooksma. Saime kl 8 Manhattanil kõik kokku (meid oli vist 8, ma ei mäleta enam) ja hakkasime jooksma. Oli erakordselt külm ja tuuline ilm. Imestasin, et laupäeval kl 8 hommikul on niivõrd palju inimesi jooksmas, sama palju nagu päikesepaistelisel ilmaga Pirita teel jalutajaid. Ütlesn eelnevalt treenerile Skypes, et plaan on selline ja lähen. Teadsin tegelikult juba ette, et ta laidab selle maha ja bla-bla-bla ma pole selleks valmis. Aga mul kava ei olnud ja sain mässata 😀 Mässasin nii, et alates 16km pealt hakkasid mul jalad valutama ja 25km pealt rohkem edasi ei liikunud. Korras. Teised jooksid 40km. Lihtsalt kambavaimu pealt. Segased. Minu aeg oli 2,5h, pulss: keskmine 153, max 169. Käib küll laupäevase-ümber-manhattani-jooksu kohta.

395030_10152220428918539_622621528_nHmm.. kell on vahepeal 1.31 saanud. Ma pean magama minema. Kõigile teistele kena tööpäeva jätku!

5 kommentaari “Hei hopsti, mina siin!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s