Tere, Trenn

”Kui Sul tuju hea, siis püüa seda teistelegi näidata, kui tuju hea, siis käsi kokku löö..”

Läksin jooksma, väljas oli imeilus päikesepaisteline ilm ja tundsin, et võin lausa ampsata kevadet. Hea tunne oli, süda lihtsalt laulis sees – otsustasin, et  viimane aeg see blogi-tsölibaat ära lõpetada.

Kui olete mu eelnevaid postitusi lugenud, siis võibolla mäletate, et alustasin oma treeningutega detsembri alguses. 2 nädalat suutsin seda täita, kuid siis jäin veidi haigeks, läksin Miamisse ja ei viitsinud enam lillegi liigutada. Eks mind ikka näris sel ajal süütunne ka, kuid leidisn endale alati vabandusi, et olin alles haige ja ei pea trenni tegema. Miamist tagasi tulles hakkasin sellega uuesti otsast peale. Siis oli jällegi probleemiks teha neid samu trenne, mida ma eelnevalt 2 nädalat olin teinud. Ühesõnaga küll oli maa külmunud, küll oli kärss kärnas. Nüüd jaanuari lõpuks sain sellega viimaks ühele poole ja alustasin see nädal uue kavaga.

Mul oli täna kavas 4x1km koos etteantud aegadega. Kolm esimest pidin jooksma ajaga 4.50 ja viimase 4.40. Kuna ma ikka veel ei ole endale GPS-ga kella ostnud, siis mõtlesin, et ma ei saa ju seda teha. Vähemalt nii ma endale veendunult kinnitasin. Eestis tegin tavaliselt sellised trennid staadionil, kuid siin mul pole ühtegi parajal kaugusel.

Saatsin treenerile smsi, koos sama jutuga ja palvega mõelda mulle uus trenn välja. Treener vastas, et SELLEPÄRAST, ET SUL POLE KELLA? MÕÕDAD SIIS ISE SAMMUDEGA VÄLJA. NOO, KUULE. MA EI OLEKSKI SAANUD JU SIIS NOORENA TRENNI TEHA. Ma ikka kaitsesin ennast, et Sa tegid ju staadionil. Seal lihtne. Kes see hakkab sammudega km mõõtma? MUL POLNUD STAADIONI, ÜKS KRUUSATEE OLI. NALJATILK. PRAEGU KANTAKSE SIND TINGIMUSTEGA KÄTEL, VÕRRELDES MINU AEGSETE AEGADEGA. SA IKKA ÜLLATAD KOHE…

Appi, kui piinlik mul pärast seda oli. Olen ikka hellik küll. Endal on uhke Iphone koos jooksu appidega ja toon endale põhjenduseks selle, et sellega on ebamugav joosta ja ma EI VIITSI seda 1 km käes hoida? C’mon Tiina, mis Sinuga juhtunud on?

Tõmbasin oma jooksusussid jalga, läksin välja. Mõõtsin Runkeeperiga distantsi maha ja tegin oma trenni ära. Samal ajal mõeldes, et kas saab veel lollimaid vabandusi tuua?

Jooksin mööda vee äärset promenaadi ja kui ma pärast esimest lõiku tagasi kõndisin, siis   märkasin teeäärsel platsil ühte enda vanust poissi kõrvaklapid peas tantsimas. Lihtsalt täiesti üksinda keset suurt väljakut tantsis nii, et lausa lust oli vaadata. Ma ei teagi, mis stiil see oli, aga liikus nagu taevast sadanud jumala ime. Pärast teist lõiku tagasi kõndides, seisis temast ca 30m kaugusel 50ndates prullakas aasia mees, kes üritas neid samu liigutusi teha. Nii nad seal siis tantsisid. Pärast istus poiss pingi peale maha, tõmbas suitsu ja läks koju. Selle peale hakkas mul peas kummitama lugu ”What ever you do, do it goot. EXPRESS yourself!” Oh jah, on alles inimesed.

Muide, Usas oli vahepeal lumetorm. Kõik uudiste kanalid pasundasid suurest looduskatastroofist ja mina olin nii põnevil. Mulle on alati meeldinud, kui on selline “natuke ohtlik” ilm. Mis aga tuli, oli Eesti mõistes täitsa tavaline tuisk ja lumesadu. Võibolla natuke rohkem, aga siiski, meie jaoks igaastane. Järgmisel päeval sain lumega jooksma minna, olin seda igatsenud. Mõtlesin, et siin olles ei saagi lund näha.

PS! Palju õnne, Vanaema, 75nda jubeli puhul!! Sa olid natuke kurb, et ma enam ei kirjuta. Ma nüüd olen hea laps ja rohkem nii ei tee 🙂

photzscfasfo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s