Võistlused nr 2

Täna on olnud üks ütlemata tore päev! 🙂

Väljas on 13 kraadi sooja.

Käisin juuksuris.

Üllatasin end võistlustel.

Sõin lõpuks tatraputru…

Ja nüüd kõigest juba lähemalt.

Kui päris aus olla, siis ei saa öelda, et see päev algas just kõige roosilisemalt. 6.30 tegin silmad lahti ja mõtlesin, et need eilse naistepäeva puhul limpsitud punase veini pokaalid nüüd küll vist südame tugevdamiseks ei olnud. Ai, täna saab väga raske olema. Ronisin kerge äginaga voodist välja ja vaatasin kadestava pilguga Sveni, kes õndsa näoga teist külge keeras. Oh, saaks ma ka kusagilt paar tunnikest und juurde näpistada. Edasi vana rituaal – ühele plaadile vesi, teisele puder ja ise vannituppa. Puder valmis, laua taha. Damn, moos ka otsas! See selleks. Riided selga, kott kokku ja TULD! Jõuan maja ette. Damn, kell jäi üles! Kiikan kärmelt telefoni ja teen kiire arvutuse, et üleval ära käimine võtab miinimum 3 minutit. Mhh.. ei jõua. Kui sellest rongist maha jään, siis järgmine tuleb 35 minuti pärast ja võistlus jääb ära. Jäägu see kell. Jooksuga PATH stationisse.

Vahepalana ütlen, et olen nüüd uut kella juba 1,5 nädalat kasutanud ja pean teda kiitma. Seega: ”Hästi tubli ja asjalik kell oled! Ja ei ma ei jõua ennast ära kiruda ja kahetseda, et Sa mul niimoodi õnnetult kapiservale vedelema jäid”.

Tänaseks võistluseks olin valinud NYU DPT 5K Walk/Run to benefit the Foundation for Physical Therapy. Nii kui ma maa alt metroo peatusest välja jõudsin, nägin võistluspaika ja sain aru, et seekord pettuma ei pea. Olin 50min varem kohal ja rahvast oli küllaga, paljud tegid juba sooja. Ja see kord sain ma NUMBRI (+ kotitäis igasuguseid sooduskuponge + kummilint harjutusteks).

number

Võistlus toimus Prospect Parkis, Brooklynis.

Muide, meil oli eile jälle ”kerge” lumetorm ja maha sadas ca 7-10 cm lund. Ma ei tea kust mutiaugust see välja ilmus.

Täna on 13 kraadi sooja. Seega pargi teed olid ilusti ära jõudnud sulada, aga üldpilt siiski valge. Asfalt kattega rada liugles väikeste tõusude ja langustega läbi kogu pargi. Kogu korraldus tundus professionaalne ja meenutas Eesti omi. Rahvas koosnes enamasti minu ealistest noortest, enamus New York’i ülikooli tudengid, ja näha oli, et peale MINU (naeran omaette) on ka kõvemaid tegijaid.

Nii kui stardipauk kõlas (tegelikult öeldi 1,2,3 – GO), siis panin tuhatnelja lendu. Veidi aega lidusin ja siis hakkas pihta. Vana lint läks käima. Ei-taha-joosta, ei-jaksa, nii-raske-on, kui-ma-kõndima-hakkaks-siis keegi-teada-ei-saaks, tahan-oma-kella, vastik-vastik-vastik jne jne jne. Vabandage, kus pult on, ma tahaks kanalit vahetada?!

Vahepeal oli mingi mõnus tõus, minu hinnangul vähemalt 700m. See läks küll laugjalt, aga minu ainult-siledal-teel-jooksnud jalakesed arvasid, et see võrdub mägironimisega. Loomulikult oli seal ka samamoodi languseid. Aga ega sel hetkel ma siis ei mõelnud, et ”oi, näe, langus. Vat, kui tore, saab kiiremalt joosta”. Pigem näisid need meetrid kui ”oh, väga raske ei olegi, kannatan veel edasi joosta”. Languse tunnetamisest ei olnud haisugi.

Vahepunktidena seisid rajal kolmes kohas miilimärgistuse plakatitega noored (5km = 3,1 miili). Pärast 1 miili märki ei jõudnud ma järgmist ära oodata ja olin sügavalt pettunud, kui see lõpuks siiski tuli, sest olin vahepeal juba veendunud, et nii pika aja peale peaks hoopis kolmas tulema ja nr 2 on lihtsalt vahele jäänud.

Raja teises pooles oli mul juba hea meel, et kella ei olnud, sest muidu ma oleks vaadanud oma tempot ja veel halvemini tundnud. Hakkasin juba mõtlema, et loodetavasti saan ikka alla 25 minuti.

Lõpuks hakkas ka see õnnistatud finish eemalt terendama ja sain jõudu juurde. Väike kurv ja kurvi taga oli kellatabloo koos finishi joonega. WHAAAAAAAAT… näen eemalt, et kell on 21 minutit ja sekundid peale. Panin auru juurde ja lõpetasin uue isikliku rekordiga – 21.31! Aga ega mul süda veel rahu ei andnud. Otsisin lõpetajate seast üles Garmini omanikud ja uurisin, mis nad distantsiks said. Üks sai 3,1 miili ja teine 3.09. Jess, asi on järelikult ametlik! Lõpp koht 28, naistest viies ja oma vanuseklassis kolmas. Kokku võistlejaid 385. Sain jälle auhinna – Mizuno kindad ja säärised. Tundub, et mis mul Eestis ei ole õnnestunud, õnnestub kõigi võimaluste maal Ameerikas 🙂

Päev läks särama! Tuleb küll tunnstada, et jooksin km aja poolest eelmine nädal sutsu kiiremini, aga mis see loeb. Ametlik 5km aeg ikkagi ületatud!

Hüppasin enne koju minekut väiksest urkast, teise nimega Poola poest, läbi ja ostsin oma kaua igatsetud tatart. Tatrapuder praetud singi ja hapukoorega – no kas saab elu veel paremaks minna? Saab küll!

Kõht täis, jalutasin juuksurisse ja premeerisin ennast uue ilusa soenguga. Jah, just PREMEERISIN, sest ma olen seda juuksuris käiku aina edasi ja edasi lükanud. Lihtsalt ei raatsi minna. Võin selle vist järgmise veidruse alla panna:

VEIDRUS NR 3: juuksuri teenus on meeletult kallis võrreldes Eestiga. Näiteks mul maksis poolele peale salkude tegemine 125 dollarit, lisaks 70 dollarit lõikus + 15-20% tip. Kui Eestis on see täiesti loomulik, et juukseid värvides need pärast ka ära pestakse ja kuivatatakse, siis siin tuleb selle eest tihtipeale eraldi juurde maksta. Umbes 40-50 dollarit!?! Osades salongides on selline võimalus, et klient siis ise kuivatab ja sätib oma juukseid, selleks on lausa eraldi laud. Veidi imelik ju? Ja need hinnad, millest ma siin kirjutan, kehtivad Jersey Citys, Manhattanil on veel kallimad. Kui ma siin erinevaid salonge uurisin, siis jõudsin ka kodulehtedele, kus ainult lõikus maksis 200-300 dollarit. Kõige tipp oli salong, kus omaniku poolt tehtud lõikus maksab 1200 dollarit. Mis mul muud öelda – kui on nõudmist, siis on ka pakkumist 🙂

lion-cool-haircut

3 kommentaari “Võistlused nr 2

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s