Lumi ja muud viled

Pilt

Ilm on hukkas, jah, ilm on hukkas..

Täpselt see sama Justamenti laul peas kummitamas alustan oma tänast postitust. Kui ma meenutan eelmist aastat siin New Yorkis, siis oli meil ainult 2 päeva lumi maas. Ülejäänud aja olid teed täiesti kuivad ja isegi veidi hakkasin aru saama, kuidas on võimalik ameeriklastel jalanõudega toas käia. Ma ei olnud ühtegi korda haige ning trennid sujusid nagu õlitatult. Tagant järele mõledes täielik õndsus.

See aasta..

Oehh.. kust alustada. Ma tegelt ka ei mäleta, mitu lumetormi on siit juba üle käinud. Põhimõtteliselt iga nädal ikka üks tuleb ära. Pluss veel vahepealne erakordne külmalaine. Ma olen küll eestlane ja justkui peaks olema harjunud selle -15 kuni -20 kraadiga, aga ma ei tea, mis värk siin on. Siinne külm kõrvetab kohe teistmoodi. No ikka nii, et luuüdi tahab ka ära külmuda. Kaks nädalat tagasi ühel pühapäeval, kui mul oli pikk jooks, siis tundsin juba õhus kevade lõhna. Maa oli täiesti kuiv, lumi oli ära sulanud ja kraadiklaas näitas kohati isegi +11. Mõtlesin, et jess, lõpuks ometi saab see õudus läbi.

J Ä R G M I N E  H O M M I K 

Pilt

Jaanuari kuus pidin juuksuri aega 3 korda edasi lükkama, sest iga järgnev nädal oli uus lumetorm ja salong kinni. Elu täiesti seisab. Vähemalt koolilastel on kerge. Nii kui mingi lumi tuleb, siis on jälle snowday ja kooli minema ei pea.

Täna on veel eriti rõve päev olnud. Järjekordselt ca 30cm lund maha tulnud, pool päeva veel lisaks vihma sadanud ja ööseks lubab veel kena 15cm lund juurde (vabandan siinkohale kõikide eestlaste ees, kes täiega suusatada tahaks). Kuna täna oli kavas kerge 40min sörk, siis olin PEAAEGU valmis minema jõusaali lindi peale (ai, kuidas ma vihkan seda. 10 minutit jooksen ja alates sellest hakkan sekundeid lugema). Õnneks täpselt enne minema sättimist vaatasin veel oma moodsasse jooksukalendrisse.

Selle kalendriga oli ka hea lugu. Tegelikult ma seda ju ei tahtnud. Kas keegi teab kedagi, kes tänapäeval üldse endale kalendri ostab koju? Ühesõnaga, tegin endale Runners Worldi jooksuajakirja tellimust netis. Maksin juba kõik ära ja siis POPSTI viskas uue akna ette. Oo kallis jooksusõber, kas sa soovid endale Runners Worldi moodsat jooksukalendrit? Ma siis endamisi. ”No miks ma siis ei soovi? Ikka soovin, kui niimoodi siin pakutakse!” Klik. YES. Ja POPSTI läks kaardi pealt 15 dollarit maha. VIISTEIST DOLLARIT kalendri eest. Elu õpetab ja edaspidi igale poole ei kliki.

…aga tagasi tulles endise jutu juurde.

Vaatasin siis kalendrisse ja jaanuari kuu jooksumõte ütles järgmist:

”When it’s pouring rain and you’re bowling along through the wet, there’s satisfaction in knowing you’re out there and the others aren’t” Peter Snell, New Zeland Olympic gold medalist.

Sekund hiljem oli mul endal jaanuarikuu jooksumõte: ”Treadmill is for pussies!”

Kiletasin ennast sisse ja väljas ma olingi. Kekslesin ühest lombist teise, võitlesin tuule ja vihmaga ja tulin koju jalad lirtsmärjad. Aga hing oli rahul. Ja Peteril oli õigus, tõesti ei olnud ühtegi teist jooksjat. Isegi autosi ei olnud eriti.

Ja vot niimoodi seal hüpeldes jõudsin ka selleni, et võiks jälle blogima hakata. Õigepea kirjutan lähmalt ka oma lähiaja jooksuplaanidest 🙂

PS! Head sõbrapäeva ka kõigile!

Pilt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s