Tuisu(pea) Tiina

Tuisk, tuisu, tuisku, tuisku, tuisus, tuisust, tuisule, tuisul, tuisult, tuisuks, tuisuni, tuisuna, tuisuta, tuisuga…

Võõpasin uue kihi erkroosat huulepulka musu peale ja läksin nende 14 käändega õue jooksma.

Nagu vist juba aru võis saada, siis meil jälle sajab, lendleb, langeb, keerutab ja kõik muud sõnad – LUND.

Ma kaotasin eile ju oma Iphone ära. Kõndisin hommikul õndsa näoga Manhattani downtownis klapid peas ja üritasin Beyonce’i hetke kuumimat armastuslugu kaasa laulda. No ja kui ma seal drunken love ja drunekn love lõõritasin ja samal ajal taskutes tuuseldasin, siis ei kuulnud, kuidas telefon potsatades välja kukkus. Mingi aja pärast märkasin ja läksin veidi ähmi täis. Õnneks sain kiirelt arvuti taha ja logisin ennast Icloudi sisse. Telefon oli endal vahepeal jalad alla saanud ja juba midtowni, Rockerfeller centrisse jõudnud. Saatsin siis läbi Find My Iphone appi oma telefonile sõnumi, et selle uus omanik Svenni numbrile helistaks. Õnneks Pierre nimeline härrasmees oli nii kena ja jättis selle ühe büroohoone lobbysse ja ma sain järele minna. Lõpp hea kõik hea.

Ja kuna eile oli üldse üks igavesti tore (valentini)päev, siis otsustasingi endale uue vägeva huulepulga osta.

Tulin täna sellega koju ja õitsesin siin toas ringi. Küll istusin ühel pool arvutit ja teisel pool arvutit, kükitasin niisama Svenni kõrval ja muudmoodi taidlesin, kui ta oma tööasjadega tegeles, kuid tundus, et tema meelest polnud see nii eriline ja imetlemistväärt sündmus. Ma siis otsustasin, et mis seal ikka, tõmbasin oma murdvarga kostüümi selga, värvisin huuled üle ja läksin hoopis jooksma.

Pilt

Murdvarga kostüümiks nimetan ma seda, kui KÕIK mu jooksuriided on musta värvi, kapuuts peas ja külmematel ilmadel ka must näomask.

Pean ütlema, et tegelikult mulle ikka salamisi meeldib see lumi. Nii ilus oli kõik. Kruiisisin vaikselt oma 7 minutit ja pluss patšega mööda inimtühje tänavaid ja tunnetasin, kuidas lumi krõmpsub jala all. Nähtavuse üle oleks võinud ju veidi nuriseda, aga milleks. Isegi ühtegi firmajope ja tossudega krantsi polnud liikvel (meil siin koerad paljajalu väljas ei käi). Mõtlesin omi mõtteid ja veetsin mõnusad poolteisttundi värskes õhus. Kaks lumekahuriga mehhiklast ja üks kollase jopega onkel tulid mulle küll vastu, kuid ma kahtlen, et nad mu särtsakat huulevärvi märkasid.

Kuigi täna liikusin erakordselt aeglase tempoga, siis tundub, et hakkan vaikselt siiski oma vahepealsest pausist taastuma ja tulevik terendab juba helgemalt. Mul on 16 märts elu esimene suurvõistlust – New York Half Marathon. Tegelikult pidin oma elu esimese poolmaratoni juba oktoobris jooksma, aga pookisin jälle täiesti ebavajaliku külmetuse külge (halleluuja, kui hea vorm mul sel ajal oli). Nende tarbetute haigestumiste nahka on mul see talv juba ca 5-6 nädalat läinud. Varem elasin ma neid emotsionaalselt nii raskelt üle ja kujutasin ette, et nüüd ongi kõik ja mitte kunagi enam kiiresti jooksma ei hakka. Peigmees võttis siis mul ükskord õlgade ümbert kinni, vaatas sügavalt silma ja ütles: ”Kallis, rahune nüüd maha. Arvesta, et KÕIK maailma sportlased elavad TÄPSELT samasuguseid asju üle nagu sina ja KÕIGIL on olukordi või võistlusi, kus asjad ei lähe nii nagu tahaks!” Ja sellise suhtumisega olengi edaspidi elanud 🙂

Mõni päev on ilusam kui teine. Päikest!

Pilt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s