Pole head ilma halvata

”Tavai, Tiina, pinguta veidi veel. Ainult selle puuni vaja jõuda ja siis on läbi!!”

”Ma ei jaksa! Tegelt ka ei jaksa enam!”

”Millal sa siis saad tugevaks? Niisama kodus kanni sügades ei saa ju!?! Tavai, pane nüüd!”

Umbes selline vestlus peas kumisemas lõpetasin oma viimase 1,5 kilomeetrise lõigu ja hakkasin vaikselt tagasi sörkima. Täna oli jälle pika(raske)trennipäev Central pargis. Plaan oli sama nagu eelmine nädal, lihtsalt pearoaks oli 1+2×3+1 asemel 4×1,5km-sed lõigud. Hommik algas helgelt. Mõõtsin hommikupulssi ja üle ma pika aja (2 kuud vähemalt) oli jälle hea number. 47.

Hommikupulss on inimestel erinev. Kui ma olen heas vormis, siis on 47-48, kui supervorm, siis suts vähemgi. Viimasel ajal on olnud koguaeg 50-53. Vöö ja kell on mul alati öökapi peal ja nii kui olen äratuse kinni pannud, siis lükkan vöö peale ja leban rahulikult veel veidi voodis. Nagu ma ütlesin, siis see pulss on kõigil veidi erinev. Kui sa oled aja jooksul välja filtreerinud, mis on sinu vahemik, siis igasugused muudatused annavad kohe märku kui midagi on viga. Näiteks kui tõusen üles ja pulss on 55, siis karta on, et mingi jama on majas. Tark on see päev trenn ära jätta ja kehal puhata lasta. Nüüd olen õppinud seda ka tegema. 

Mõtlesin juba muigega, kuidas ma täna iga lõiguga löön eelmist raja rekordit ja üleüldse läheb kõik imeliselt. Veidi isegi olin treeneri peale pahane, et miks ta piirab mind mingi pulsiga (pidin jälle jooksma vahemikus 170-180) ja üldse ei lase pingutada. No ikka nii, et tunned, et suus on vere maitse ja tahaks natuke ära surra.

Well, Karma is a bitch! ja sain ka kohe ära karistatud. Nii kui esimest lõiku jooksma hakkasin, siis tundsin, et pole see asi. Raske. Jalad töntsakad ja kiirelt piima täis. Lisaks oli alguses külm (-8). Siis oli jälle palav, sest 100 asja oli seljas. Siis kilomeetrise pausi ajal jälle jahe. Nagu OH ja AH matkal. Ilmselgelt mingeid rajarekordeid ei löönud ja imelisusest oli asi kaugel. Natuke tuli hirm peale, et äkki ikka istub laupäevane jooks veel jalgades ja koorman ennast poolmaratoniks ära, kuna pean veel 2 võistlust enne seda jooksma.  Aga võibolla oligi asi selles, et pole ammu pidanud pingutama. Kui ma seal nende väga eluliselt oluliste probleemidega maadlesin ja samal ajal jalgadele valu andsin, siis tuli mulle Usain Bolt meelde. Lugesin just ta raamatut ”Faster than Lightning: My Autobiography” ja seal kirjeldas ta oma raskeid treeninguid väga hästi:

”Thankfully, Coach had taught me a way of embracing the pain. He called that overwhelming rush of hurt ‘The Moment of No Return’, a point of pure agony when the body told an athlete to quit, to rest, beacause the pain was so damn tough. It was a tipping point. He reckoned taht if an athlete dropped in The Moment, then all the pain that went before it was pointless, the muscles wouldn’t increase their current strength. But if he could work through the pinch and run another two reps, maybe three, then the body would physically improve in that time, and that was when an athlete grew stronger.”

Enam paremini ei oskakski sõnastada. Hoian seda alati kuskil mälusopis alles, et vajalikul hetkel saaks see välja ujuda ja mind kannustada.

Igaljuhul selle vajaliku puuni ma jõudsin ja läbi mu kannatused saidki. Nüüd oli aeg nautida seda mõnusalt üle vohavat rahulolutunnet, kus mõtled, et olen ikka täiega tubli ja hea, et lõpuni võitlesin. Naljaks, et see rahulolu tunne tapab suht kiiresti halvad mälestused ja unustad ära, kui raske tegelikult oli. Juba praegult seda kirjutades hakkan endas kathlema, et kas oli ikka raske või niisama kujutan ette 😀 Vist ikka oli, sest säärekad on retsilt valusad jälle. Loodan, et pühapäevaks on korras, sest mul on siis jälle väike võistlus. Pidin leidma selleks nädalavahetuseks 10 km distantsi. Täiesti uskumatu, aga ei New Yorki ega New Jersey osariigis ei olnud ühtegi 10 km võistlust ja pean minema hoopis Philadelphiasse. Pole ka lihtne see jooksja elu 🙂

Peatse lugemiseni!

PS! Ma näen siit WordPressist, et kust riigist ja kui palju inimesi mu lehte külastavad. Paar päeva tagasi oli üks Jamaikast.

”Usain, kas tõesti sina???????” 

Pilt

2 kommentaari “Pole head ilma halvata

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s