2 down, 1 to go

Mu lemmik asi võistluste juures on see pärastine tunne. Tavaliselt on jooksud suht vara hommikul ja see tähendab, et pärast seda ei pea ma MITTE MIDAGI tegema. Lihtsalt söö ja lebota.Keha selline veidi kange, jalad surisevad ja tean, et ei pea nädalavahetuse pikka trenni minema. Pluss, selline tunne on, et kui oled 45 minutit täiega pingutanud, siis see annab selleks päevaks 100% kalorikaitse. Vedelengi hetkel diivanil ja ootan, et Oscarite jagamine algaks. Ainuke mure on see, kas õhtu poole pitsapoiss ikka liigub ringi.

Meil on JÄLLE lumetorm tulemas. Ma ei teagi enam mitu päeva kõik raadiod ja telekanalid pasundavad sellest. Ja usu mind, siin osatakse isegi ilmast niimoodi non-stop rääkida, et telekanalid teevad sellest mitme tunniseid saateid. No tõesti, naabrikassilt võetakse ka intervjuu, et kuidas ta on lumeks ette valmistunud ja kas karv peab ikka miinuskraadile vastu.

Kuna võistlused toimusid seekord Philadelphias (autoga max 1h 45min kodust), siis võtsime sinna hotelli, et ei peaks nii vara ärkama ja oleks veidi vaheldust ka. Pudru võtsin kodust koos Vanaema vaarikamoosiga kaasa (tänks, Vanaema). Pean mainima, et siin on kenad hotellid, aga hommikusöök on TÄIELIK crap. Lihtsalt ei ole sõnu. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ma esimest korda mingis veits rõvedas teeäärses motellis hommikul uljalt sööma läksin ja endale vahvlit küpsetasin. Siiamaani on see maitse meeles, konkreetne keemia. Praegugi pigistan silmad kinni ja raputan pead..võehhh.

Tegemist oli North East Road Runners Winter 10K võistlusega. Rada oli jõe ääres, 5 km ühele poole ja siis sama rada mööda tagasi. Mittte just kõige huvitavam, kuid ma tahtsingi teada, mis mu hetke seis on ja kui kiirelt jooksen sellise stabiilse raja peal. Võistlejaid väga palju ei olnud, arvatavasti 150-200, seega suht lonely jooks.

PiltPilt

Maopoiss oli kenasti hommikust saati kõhus ja rõõmustas, et saab jälle mu närvide kallal maiustada. Sain täna aru, mis mind nii pingesse ajab enne võistlusi ja mida ma pabistan. Ma ei karda rada. Ma ei karda teisi võistlejaid. Ma ei karda, et ma ei jõua joosta. Ma kardan hoopis seda, mis mul peas hakkab toimuma. Kõige suurem hirm on selle ees, et kas tuleb see vastik hääleke mu pähe. Vot see on tõeline piin, kui pead lisaks väsimusele ka selle ”alla-andja” minaga võitlema.

”Ära jookse enam, hakka parem kõndima! Sul on veel nii pikk ma minna, tegelt ka mõtled, et jooksed sama tempoga lõpuni? Jumala raske on ju, lõpeta ära parem!”

Mis ma veel olen siin olles tähele pannud on see, et kui eestis on üli keeruline stardikoridoris ette saada, siis siin keegi ei trügi. Pigem inimesed tahtlikult hoiavad tahapoole ja ees täielik tühjus. Mulle sobib, sest lähen kohe nagu õige mees ette ritta ja vaatan veel sellise näoga ringi, et hei rahvas, maailmameister on kohal. Maailmameistrile muidugi tehakse tavaliselt kohe jooksu alguses 1:0 ära, aga vähemalt esimesed paarsada meetrit olen kiireim naine 😀 see on vist adrenaliin, mis kohe alguses süstima sunnib ja tekitab tunde, et see 3.45 tempo pole mulle mitte midagi.

Stardipasun kõlanud läksin kohe liidripositsioonile ja samm tundus nii kerge. Mõned sajad meetrit jooksnud, läks üks maratoni tiimi särgiga naine mööda. Küll oli ilus lahtine samm. Vaatan siis kella ja

”GOD DAMN IT, TIINA. TÄIELIK TOLA, MIKS SA KELLA EI PANNUD TÖÖLE!!!!”

Õnneks palju ei olnud joostud ja see mu rütmi sel hetkel sassi ei löönud. AGA, mis palju hullem. See vastik-vastik-vastik hääl tuli kuskil kolmandast kilomeetrist mind ahistama. Painas ja painas. Soovitas kõndida ja see võistlus kukele saata. Nii vihastasin ta peale. Olin sellel hetkel naistest kolmandal kohal ja hakkasin samal ajal peas ketrama mõtet, et äkki suudan seda kohta ka säilitada. Kui 5km tagasi pööre tuli, siis nägin, et neljanda naisega on hea vahe ja nüüd oli oluline seda vahet ka sellisena hoida. Pool maad joostud, hakkasid teised võistlejad vastu tulema.

Selliste edasi-tagasi jooksude puhul on äge, et näed ka teisi võistlejaid. Üldiselt grupi lõpupoole on vähe coolima suhtumisega inimesed. Sellised, kes tulevad mingi sõpruskonnaga jooksma, neil on fun ja naudivad oma päeva. Mitte nagu mina. Puhistan oma ette ja ei suuda isegi naeratada.

Ja siis hakkas tulema järjest igasuguseid ergutis:

”Go girl!!”; ”Whoop, whoop, its third women!”; ”Running strong!”; ”Yeah, Girl Power!”

jne.

Ma vahepeal vaatasin kella peale ja nii kui keegi ergutas, siis keskmine kiirus tõusis. Ergutamine TÕESTI aitab!!!! Hääleke peas hakkas ka järgi andma ja sundisin mõtlema oma sõbra, Usaini peale. Kui praegu alla annan, siis on kõik eelnev olnud asjata! Kui praegu alla annan, siis on kõik eelnev olnud asjata. Sa oled tubli! Sa saad kolmanda koha! Ja tõesti-tõesti, läkski kergemaks.

image-23

”Yo yo, mis seal taga toimub?”

Sven oli tulnud umbes 500 meetrit enne finišhit vastu. Ütles, et kohe lõpp ja tagant keegi ei ohusta. Veits veel ja juba nägin lõpu kella, mis tiksus vaikselt 45 minuti poole. Tegin veel viimase pingutuse, et saaks ikka 44ga ja saingi. Lõpu aeg 44.58. Kokkuvõttes 15, naistest 3-s 🙂

Ajatabel oli muidugi tasemel. Rinnanumbri alt rebiti riba ära ja pandi seinale. Ajad ilmusid eraldi kassalindi peal hiljem juurde.

image-27

Esimene naine võitis ajaga 39 minutit ja teine oli minust ca 2 minutit kiirem. Seega koht aus ja midagi kripeldama ei jäänud. Ja mis saaks olla motiveerivam, kui minna koju väikse meenega. Oma vanuseklassi teine koht 🙂

image-24image-26

Järgmine nädalavahetus veel 5km võistlus ja siis parambaraaaaaaaaa… poolmaraton (kuigi täna peale võistlust mõtlesin küll, et go to hell, never ei tahaks veel ühte ringi joosta).

Lugemiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s