3 down, Half to go!

Kolm viimast nädalavahetust olen nüüd jooksuvõistlustel käinud ja täna sai viimane 5km tehtud. Kas ma nüüd olen valmis järgmine pühapäev endast KÕIK andma? Ei tea..

Nagu ikka ei möödu ükski võistlus ilma viperdusteda. Nii ka seekord.

Pidin täna tegelikult minema Bronxi 5km maastikujooksule ja olin suht elevil. Ma pole kunagi enne Bronxis (üks viiest New Yorki linnaosast) käinud ja kuuldavasti pidavat Cortland Van Park’is olema üks parimaid Idaranniku maastikuradasid. MAAAASTIKURADA (niimoodi käsipõsakil õhates, silmad pilguga tühjusesse). Vot see on luksus! Olen nüüd juba Ameerika mail täpselt 14 kuud olnud ja MITTE ÜHTEGI korda saanud pehme pinnase peal joosta. Siin lihtsalt ei ole. Kõik pargid on asfaldi või betooniga. Ainuke, mida ma võin pinnase alla liigitada on selle aastane lumi, aga need on ikka erinevast liigast. Ja see sama kuradi lumi jälle rikkus mu plaanid ära. Vähem kui nädal enne tänast maandus postkasti kiri, et Sorry, baby, aga võistlus jääb ilmastikuolude tõttu ära. Tore. Tuli hakata uut võistlust otsima. Tuhnisin veits ringi ja leidsingi ühe ning mis veel parem, alguse ajaga kell 11. Juhuuu! AGA!!! Teine probleem ilmes, kui hakkasin transporti uurima. Kena lugu küll, aga üks variant oleks bussiga jõuda sinna kell 1.30 hommikul või teine variant kell 11.00. Mõlemad olid ”pehmelt” öeldes ebamugavad. Seega ei jäänud mul muud üle kui auto rentida ja teha väike 30 minutiline sõiduke. Jooksmine tundub küll kõige odavam hobi, aga ikka näed näpistab siit ja sealt.

Väike vahelepõige. Me otsime praegu uut roommate endale ja just käis üks täitsa vunts vana siin korterit nuusutamas. Ma kaua ei viitsinud ennast seal presenteerida, tulin oma tuppa tagasi ja viskasin jalad seinale, et blogiga jätkata. Enne ära minekut kuulen esikust kuidas Sven mainib, et ma tegelen jooksmisega. Dominic (VÕIBOLLA minu uue roommate nimi) seepeale, et ta oli ülikoolis track teamis ja isiklik rekord 9.9 sekundit. WHAAT. Sobib, roommate accepted

Seekordne võistlus kandis nimetust Passaic County Running Club (PCRC) Winter Series Finale 5K. Toimus ühe kooli territooriumil ja kohal oli väga palju gümnaasiumi noori, suur osa lihtsalt kaasaelajatena. Õhus oli tunda kohe värsket energiat ja kõik oli kuidagi rõõmsameelsem. Lapsed oli meisterdanud endale hästi palju plakateid ja naljakaid sloganeid, millega raja ääres siis ergutati. Kõik oli justkui happy ja lilleline, väljaarvatud minu tuju. Täna ei olnud mul ka seda jõledat madu kõhus, pigem selline Harju keskmine vihmauss. Kuskil alateadvuses lootsin, et ehk jooksen isegi oma uue isikliku rekordi (PB 21.18). Samas meenus eilne trenn, kus pidin jooksma lisaks muule ka 5x200m kergelt kerivaid kiirendusi. Kui ma eelnevalt olen hea vormi korral teinud neid 40sekiga ja isegi mitte palju pingutades, siis seekordsed ajad oli 44-45sekki + boonusena valulikud säärekad. Panin selle lihtsalt teistsuguse ettevalmistusperioodi arvele. Kinnitasin endale, et ju kui kümneks km-ks valmistudes, oleksin kiirem.

Pilt

Pilt

Oli see alles jooks. Algas juba sellega, et terve jooksupunt ootas stardis selle järgi, et 84 aastane Phil (jep, kõik tundusid teadvat teda nimepidi) jõuaks ennast mäest üles starti vedada. Pauk käis ja kogu mass voolas kohe mäest alla, uljaspead kõige ees. Ega endalgi oli tempo päris ulmeline, kuskil 3.30-3.40. Kui juba tasasemaks läks, siis nägin, et paar esiotsa uljaspead juba kõndis, endal samal ajal käega külge mudides. Ju hakkas pistma. Okey. Jooksen edasi.

Ja siis tuleb uuesti see mägi, kust alguses alla jooksime. Vot see tõmbas mul jalad nii kinni, et vahetult enne tippu jõudmist oli tempo juba 5.40 peale langenud. Muide, ma olin selle ajani esimesel kohal. Siis järsku jooksis üks noor tüdruk minust mäe peal mööda. Jah, just nimelt samal ajal, kui ma mõtlesin, et kohe suren ära. Jätkan jooksu ja mõnisada meetrit peale mäge näen, kuidas see sama tüdruk astub rajalt kõrvale ja hakkab oksendama. Okey. Jooksen edasi.

Tee ääres on nii palju noori ja kõik huilgavad ergutada. Möödun ühest tüdrukute pundist ja need oma vahel kommenteerivad:

”Ou my god, this girl is so WHITE!” 

No ajas veidi naerma küll. Mis värvi ma peaksin siis olema?

Ülejäänud hüüdsid niisama: ”Go, Go, I like your pants!” 

Jälle ajas naerma. Nii teistmoodi võrreldes teiste võistlustega.

Vahepeal möödus minust jälle üks noor tüdruk ja nii imekerge pika sammuga, et ma isegi ei mõlenud, et hakkaks teda püüdma. Otsustasin joosta oma jooksu. Umbes kolmanda kilomeetri lõpu poole hakkasin kuulma hingeldamist. Mitte, et ma seda enne poleks kuulnud, aga mingi oktav andis märku, et tegemist on naise lõõtsutamisega. Mida lähemale ta jõudis, seda hullemaks läks. Se daam tegi konkreetselt selliseid hääli nagu hakkaks kohe sünnitama ja ikka selline karm sünnitus. No nii pinda käis ja segas mu jooksmist, et ma tõsiselt ka mõtlesin, et järgmistel võistlustel olen klappidega. Aga mis sa teed? Ei saa ju öelda, et shut up või stop breathing! Lõpuks pressis ta must mööda ja ma jälle tundsin, et ei jaksa tempos püsida. Natuke oli hea meel ka, et ta mu kuuldekaugusest välja sai. Endamisi mõtlesin, et kui ma nüüd järgi tõmban, siis jooksen ennast kinni ja pean ka oksepausi tegema. Ei, ei, Tiina, tee ikka oma jooksu!

Ja juba oligi finish. Sain võibolla paar meetrit sünnitajale ligemale, kuid ikkagi kolmas koht. Ei saanud seda aega, mida lootsin, vaid oli hoopis 22.17. Kella järgi distants 5.13km.

Kõik tundub ju tegelt okey. Ma ei treeninudki ennast lühikeseks maaks. Seal olid mäed. Keskmine km 4.21. KOLMAS koht. See on mu ettevalmistusperiood. Ja bla-bla-bla!

Aga vot ei olnud rahul. Midagi jäi jubedalt närima sisse. Teise kohaga lahutas mind ainult 6 sekundit, esimesega 31. Kas ma tõesti ei ole võimeline jooksma 1,5 sekundit kilomeetrit kiiremini? Miks ma ei suuda pingutada? Kas ma tegelikult ka ei jaksanud kiiremini joosta või lihtsalt ei suutnud võidelda? Tegelikult oleks pidanud väga särtsu täis olema, kuna oli põhimõtteliselt oli mul puhkenädal. Vägisi jäi kripeldama, et minus ei ole võitlejaslikkust.

Helistasin kodus Bossile ja pidasime tõsise vestluse maha. Jõudsime järeldusele, et olen väheke stressis ja põhiprobleem hetkel jalgadega. Midagi on valesti, sest sääremarjad pidevalt nii kinni ja valusad, kuigi kõik timmitud nii, et peaksid vastu. Võibolla mingi ainepuudus. Treener hoiatas, et poolmaratonis maksab see veel eriti karmilt kätte. Võin avastada mingil hetkel, et energiat on, ülakeha ja vaim tahavad edasi minna, aga jalad annavad järgi. Kaputt.

Nii ma siin nüüd mõtisklengi natuke oma elu-olu üle järele. Katsun tuleva nädal korralikult puhata, säilitada positiivset meelt ja ehk ka käia vähemalt korra massaažis. Kõik oleks justkui hästi ja samas jällegi täiesti liimist lahti!

Jooksmiseni!

Pilt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s