Pidupäev!

Liikumine on vaevaline, nagu kaks puukarku on all, niimoodi küljelt-küljele taarutan ringi. Armastan seda valu. See magus võistlusjärgne valu. Hetkel vedelen voodis, jalad padjahunniku otsas ja jääkotid all. Taastun. Vaatan aknast välja, naeratan endamisi ja mõtlen, et oli see vast nädal.

Kui eelnevalt olen ikka üritanud vähemalt ühe postituse nädala sees ka teha, siis see kord jäi vahele. Tuju oli nii kehv, et mõtlesin, kes seda jorinat ikka viitsib lugeda. Nüüd on tuju hea, aga hoopis teistmoodi raske kirjutada. Emotsioon ei mahu sisse ära ja eestlasele omasena tundub midagi sapist kergem välja tulistada, kui et kõik-on-nii-hästi ja kõik-on-nii-hästi.

Nädal algas kerge paanikaga. Eelmise pühapäeva 5 km võistlustest olid jalad jälle nii valusad, et treeneriga mõlemad saime aru, et siin on tegemist juba taastumise probleemiga. Liiga palju ühte ja sama jama. Midagi on valesti. Läksin veel esmaspäeval kergele 30-minutilisele sörgile ja läks nagu veel hullemaks. Okey. Järgmine asi kiirelt jalad seinale ja jääkottidele. Vaheldumisi. Lisaks sain ülesande minna kolmapäeval ”päris” spordimassaaži. Kolmapäevaks aega ei saanud, sain neljapäevaks. Et asja kergendada, käisin teisipäeval jälle mingi hiinlase juures (mitte selle väikse sadistliku), kes 45 minutit mudis ainult mu sääremarju.

photo 1-3

Kolmapäeval tegin veel kerge tunni ajase treeningu. Jalad ikka ei olnud head. Paanikaosakonnas oli lahtiste uste päev. Neljapäeva öösel mõned minutid enne 5 tõusen ülesse vastiku varbavalu peale. VARBAVALU, no mida veel!!!!! Suur varvas oli jäme nagu praepõrsas, kenasti pingul ja läikiv. Ja no niimoodi tuksus valutada, et võtsin Ibukat lausa. Vähkresin hommikuni ja tõmbasin siis viinakompressi peale ning lonkasin linna. Mõne tunni pärast, kae imet, varvas ilusti krimpsus ja sale. Kummaline. Varvas tahtis pidu saada!

Neljapäeval läksin siis lõpuks esinduslikku massaažisalongi ja tundus, et see naisterahvas teadis täpselt, mis teeb. Käed leidsid kõik vajalikud kiud ja sõlmed üles. Plaanis oli küll tund aega ja kogu keha teha, aga leidsime, et jalad lihtsalt nii pinges omadega, et muu jaoks ei jäägi aega. Andis mulle tennisepalli kaasa, et kodus jalataldu masseerida ning pani sääremarjadele kinesio teibid. Aitäh sulle ja 120 dollarit vähem mulle!

Kinesio teipimine on selline pop teipimise viis, kus probleemsele lihasgrupile pannakse justkui plaastrid peale. Need toetavad lihast ning tänu sellele väheneb valu ning kiireneb taastumine. Võibolla oled telekast näinud, osadel sportlastel on sellised naljakad värvilised plaastrid kehal.

Pidasin kiirelt treeneriga kirjavahetuse, kus ta rõhutas, et mul on kõik peas kinni. Rohkem positiivsust (!!!!), vähem stressamist ja kuni võistluseni ei ühtegi trenni enam. Kui tahad mine jalutama! Hakkasin mõtlema, et on jah peas kinni. Absoluutselt kõik põhivõistlused, milleks pikalt valmistunud, on midagi nässu läinud. Haigeks jäänud, imelikud vigastused, ebamäärased enesetunded jne jne. ÄRA MÕTLE NII PALJU!!!!!

Otsustasingi siis reedel teiste jooksjatega maratoni expol kokku saada, numbrid võtta ning edasi kusagile baari minna ja mõnusa õhtusöögi ning õlled teha. Sai kõvasti naerdud ja tuju tõusis tosina pügala võrra. Laupäev puhkasin.

1978630_10153220023293539_745985765_n

photo 3

PÜHAPÄEV:

Äratus oli 4.15. Õhh. Magada sain ca 5,5h. Väljas kottpime. Päikese tõusuni veel 3 tundi aega. Ja siis hakkas pihta. Tundus, et maopoiss oli vahepeal mingi teise maoga leivad ühte kappi pannud. Ja siis veel lapsed ka teinud. Korralik peremürgel käis kõhus. Niimoodi trallasid ringi, et mul lausa võttis endal kerge vibratsiooni sisse. Tõtõtõtõtõtõtt.

5.45 äratasin Svenni üles ja ta viskas mind Männakale. Kell 6.00 seisin üksinda keset pimedat tänavat ja lõdisesin külmast. Hakkasin vaikselt Central Parki poole sörkima. Vastu tuli kolm rotti ja mõned hiljapeale jäänud pidulised. Ai, kurat, kus oli külm. Miinus 3, aga seal Manhattani avenüü peal tuuletunnelis kohe eriti krõbe. Umbes 6.45 andsin asjad pakihoidu ja sisenesin parki.

Ma ei ole kunagi ühelgi nii suurel võistlusel käinud. Rohelisi peldikuputkasid oli ma arvan nii palju, kui Eestimaa peal kokku. Päriselt. Toimus 3 starti. Kell 7.30, 7.45 ja 8.10. Igas ”laines” veel oma korda 10 000 numbrikandjat. Ma olin esimeses stardis ja numbriga 6007. Eelnevalt teadsin, et sellistel võistlustel on kombeks panna oma võistlusvormile peale sellised riided, mille hiljem ära viskad ja lähevad annetusse. Kuna stardikoridor pandi juba 20 min enne algust kinni, siis pole mõeldavgi, et läheks vahetult enne oma riideid ära andma (pluss start oli 1km kaugemal). Nägin paari inimest hommikmantlis, pidžaamas, maalrikostüümis jne. Uskumatud asjandused selga topitud. Aga ega ma ise parem ei olnud. Mingid vanad roosad fliisist püksid, reie peal suur lärakas pestot, mis pesus maha ei tulnud ja külje pealt katki lõigatud, et saaks kiirelt üle tossu ära tõmmata.

Kui ma olin parki juba jõudnud, siis saabus mingi sisemine rahu. Teadsin, et olen kõik teinud, mis tegema pidin. Midagi enam muuta ei saa, olen see kes olen. Soojendus ka tehtud ja nüüd ainult TULD!

Ma ei ole kunagi varem 21.1 km jooksnud. Ühe korra varem olen läbinud 26km, aga se e oli ca 3 aastat tagasi. Kui oktoobris ennast sellele võistlusele registreerisin, siis pidi ankeeti märkima ka eeldatava aja. Treener soovitas panna 1h 45min, ma panin 1h 40min. Seega, et oma eesmärk täita arvestasin, et pean terve tee jooksma alla 4.44min/km. Läksin plaaniga alguses hoida 4.30+ tempot, et kui hiljem raskeks läheb, siis saab veidi järgi anda.

Esimene 8km oli pargis, mu vana hea jooksurada, koos tõusude ja langustega. Pean tunnistama, et need tõmbasid mu nii läbi. Ju ikka ei olnud jalad ka kõige paremas korras. Või teine variant. Lihtsalt pole nii tugev kui peaks. Kui ma trennis neid mägesid jooksin, siis ei olnud nagu nii hullud. Võistlustel tundus, et isegi 1 kraadine tõus annab kohe tunda. ÕNNEKS, et need alguses olid. Mõtlesin omaette, et kuidas ma sinna lõpuni niimoodi ennast kohale vean. Treener hoiatas ette, et esimesel võistlusel võib ülevalt poolt vööd kõik korras olla, aga jalad annavad alla. Lihtsalt lihas väsib ära. Nii täpselt oligi. Terve tee oli vaim erk ja tahe suur. Kordagi ei mõelnud, et tahaks lõpetada või vingunud omaette, et raske-raske. Jalad lihtsalt olid väsinud. Umbes 11 km peal jõudsin Time Square’i peale. Terve avenüü oli suletud, rahvas juubeldas, kõlaritest plärtsus samal ajal Biitlite Twist and Shout. Kananahk tuli ihule. Samm läks automaatselt kiiremaks ja oli jõudu isegi täiest kõrist kaasa laulda ja rusikatega õhus vehkida 😀 

Viimased 7 kilomeetrit olid kõige raskemad. Pole harjunud sellist maad jooksma ja jalad olid sellised ühtlased tombid. Mõtlesin endamisi, et jumala eest, miks üldse sellist distantsi vaja on. Samm, millega jooksin võiks liigitada ”sussi sahina” alla. Oli tunne nagu ainult alt poolt põlve jalad liiguksid, põlv üldse ei tõusnud. Aga nagu juba enne ütlesin, vaim oli tugev ja tahe edasi pressida suur. Kalkuleerisin jooksu ajal oma km-i aegu ja lootsin tegelikult, et tuleb vasti isegi 1.39-ga, aga enne lõppu tuli mingi tunnel. Lõputu tunnel. See oli sellise kurvi kujuga ja ma mõtlesin, et ei saagi otsa. MILLAL PAISTAB TUNNELI LÕPUST VALGUST? Seal kadus kellal levi ära ja arvatavasti andsin ka veidi kiiruses järgi. Kui tunnelist väljas, siis varsti lähenes silt – 800m veel lõpuni. Siis 400m. Kellal näitas sel hetkel, et 2 minuti pärast tiksub 1.40 täis. Surusin edasi. 200m. Siis kurv ja näen finišijoont. Sain juba aru, et läheb üle aja. Aga sel hetkel oli juba ükskõik. Teadsin, et olen teinud tugeva jooksu, pingutasin kõvasti lõpus, aga jalad olid lihtsalt liiga pakukesteks joostud. 

Šahhhhh… sussiga üle joone, käed püsti nagu tšempionil. ”JESS!” hüüdsin kõva häälega ja lõin pea kohal jälle rusikaga õhku! ”Tiina, sa said hakkama! Juhhuuu!!!!” ja hakkasin lihtsalt laginal naerma. Dopamiini plahvatus. Järgmine mõte: ”Tahan veel poolmaratone joosta! VEEL, VEEL, VEEL!” Jalad võbelevad ebamääraselt all ja liigun massiga koos medalite poole. Seal paneb mulle tuttav jooksukaaslane medali kaela, kallistab ja soovib õnne. Kusagilt ilmub mu kätte snäki ja joogikott. Liigun edasi. Järgmine inimene asetab hõbedase kile õlgadele, et mul soe oleks. Ja siis enam ei suuda seda kõike ära registreerida. Nagu laine lööb üle pea. Panen käed näo ette ja lihtsalt nutan, nutan, nutan, nutan. Rõõmust, uhkusest, positiivsest emotsioonist, kõige sellepärast, mida ma pidin tegema, et siia jõuda ja mis kõige tähtsam, meeletust pingelangusest!

Ma täitsin oma eesmärgi. Jooksin aja 1:40:18!

Uute eesmärkideni!

photo 5

image-32

2 kommentaari “Pidupäev!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s