Lõristame lõõre

Hakkan siis kohe pihta. Peale poolmaratoni puhkasin korralikult. Või noh, tegin nädala jooksul ainult kolm trenni. Teisipäev. Neljapäev. Pühapäev. Ja alles selles kolmandas trennis tundsin, et midagi on väga valesti. Hmm.. mis siis on valesti? Ahjaaa.. Jalad on kuidagi liiga kerged. Ma arvan, et esimest korda kuu (kui mitte rohkem) aja jooksul ei olnud jalad valusad ega rasked. Olin juba ära unustanud, et nii ongi tegelikult normaalne. Ja midagi oli veel muutnud. Aeglase sörgi tempo oli kukkunud juba 6 minuti lähedale. No teretulemast, Vorm, ootasin sind juba ammu!

Olen tähelepannud, et mul peaaegu alati toimub vormi tõus PEALE oma põhivõistlust. Nagu mu vend ikka muheldes ütleb, kui on ema ontlikul Accordil kõik tuurid põhja lasnud ja külg ees kurvi läbib: ”No mis sa pabistad, õeke, lõõrid tuleb ikka lahti sõita, siis läheb paremini edasi!” Nii on vist minuga ka. Kõigepealt teen kõvasti tööd, siis pabistan ning seejärel jooksen lõõrid korralikult lahti. Ja vot siis alles hakkab kõik ülesmäge minema.

Siit väike fotomeenutus poolmaratonist. Vabandan, et pole originaalfotosi, kuid siin maksab foto allalaadimine 28 dollarit. Jah, Sportfoto 2,99 eurot ei tundugi enam nii kallis või mis 🙂 

PiltPilt

 

Et, mis siis nüüd edasi? Ega siin polegi eriti aega puhata jalga, uus võistlus juba laupäeval. Panin sinna ennast juba päris ammu kirja – Scotland Run 10KM ja nagu ikka Central pargis. Ega ma muidu ei olekski reganud, aga eelmine aasta jooksin just sellel võistlusel oma 10 kilomeetri rekordi (44.11). Seega oleks täitsa fun see aasta aegu võrrelda. Kui ma eelmine aasta treenisin ennast konkreetselt selleks võistluseks, siis tänavu on hoopis teismoodi läinud. 3 nädalat vahet poolmaratonist ja mul pole isegi mingit kava olnud. Esimene nädal läks puhkuse peale. Teisel nädalal nuputasin ise eelmise aasta plaane vaadates ja see nädal ka tegelikult rohkem puhkus kui ”päris”trenn. Kõik jooksud on olnud väga lihtsad, olen lihtsalt lisanud lühikesi kiireid lõike, et natuke tervust jälle saada. Tundub, et kõik kuidagi toimib.

Aga ega väikse kaikata kodarates ka ikka ei saa. Emaspäeval tõusin ülesse ja kurk jumala valus. Või no mis kurk. Konkreetselt pool pead oli nagu halvatud. Üks mandel paistes, üks ninalõõr kenasti vilisemas ja isegi üks kõrv natuke kumisemas + rõve peavalu. Teisipäeval veel hullem. Aga ei lasknud ennast sellest eriti segada. Tavaliselt ma ikka juba hakkan ette pabistama, et nüüd ongi kõik läbi ja jäängi haigeks ja enam joosta ei saa ja ja kõik on tuksis ja üleüldse tuleb maailmalõpp. Seekord mitte. See oli justkui mingi kõrvaline asi. On küll jah külmetus. Aga mis siis?

Teisipäevase trenni jätsin ära ja mõtlesin, et eks näis, mis kolmapäeval saab. Pugisin näo nachosi täis ja vaatasin terve õhtu telekat. Täna tõusin üles ja buuuum hommikupulss 47. WHAAT? Ilmselgelt töötavad mu keha ja pea eraldiseisvalt, st peas on külmetus, aga kehal on sellest jumala suva.

Kui koolist õhtul koju jõudsin, siis tegelt ikka tatt jooksis ninast välja ja iga normaalne inimene oleks koju jäänud. Aga kuna mul praegu treenerit kuklas hingamas pole, siis mõtlesin, et ah põrgut. Midagi kaotada pole. Kui läheb hullemaks, siis läheb. Libistasin sussid jalga ja tõmbasin leebet.

Ilm oli mõnus. Meil on siin päeval juba 10 ja pluss kraadid. Päike küll paistis, kuid ikka selline kevade vilu, väga salakaval. Teed olid jooksjatest ummistunud ja nagu ikka, olin ma üks paksemini riides. Enamus sibas vapra näoga lühikeste pükstega, mis siis, et kintsud punasetäpilised ja ilmselgelt külmast võetud. Aga see selleks. Mis PÕHILINE. Mu aeglase jooksu tempo oli täpselt nii hea kui..kui mitte kunagi varem – esimesed kilomeetrid lausa alla 5.45. Tegin umbes 40 minutit jooksu ja siis 5x100m kiirendused. Ai kui hea.. nagu lendaks.

Ma ütlen ausalt, et mõtlesin endamisi tükk aega, kas kirjutangi midagi enne oma laupäevast võistlust. Äkki oleks parem hoopis omaette siin pusida ja mitte mingit lisa stressi tekitada. Kui läheb hästi, siis jagan oma emotsiooni ja kui ei lähe, siis mis seal ikka. Keegi ei peagi seda teadma. Aga siis tuli mul meelde, et enne poolmaratoni ju ka andsin lubaduse. Milleks ma seda sporti teen, kui endale eesmärke ei sea, eks? Siit ta tuleb:

Eesmärk on ületada see maagiline 44 minuti piir ja astuda 43 minuti klubisse. 43.59!!!

Homme puhkan, reedel teen kerge võistluseelse soojenduse ja laupäeval põletan tosse!

Igaksjuhuks ikka PTÜI, PTÜI, PTÜI ka ja head ööd!

37261151

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s