Koormustest ehk minu mini-puhkus

Märts

 ’’Tere, SportMed!’’

’’Tere, ma sooviks panna aega koormustestile. Mulle sobiks järgmine teisipäev, aga kui siis ei saa, siis ehk mõni muu aeg ka!’’ vuristasin oma nõudmised ette. ’’Ja ma võtaks selle terviseuuringu kompleksi C!’’

’’Tere-tere! Kahjuks järgmiseks teisipäevaks küll ühtegi vaba aega ei ole, aga saaksime pakkuda esimest aega näiteks mai keskel või juuni alguses. (?!MIDA!?) Me võime Teid muidugi järjekorda ka panna, et kui keegi aja ära ütleb, siis saate varem.’’

’’Oh, see oleks super! Pange mind jah palun järjekorda,’’ tärkab minus juba lootussäde. ’’Mitu inimest muidu enne mind on?’’

’’Hetkel on 158.’’

 No tere-tali!

Aprill

Loksun praegu Tartu-Tallinn bussiga läbi ühtlaselt hallidesse toonidesse mähkunud Eestimaad kodu poole ja lehitsen oma koormustesti tulemusi. Vihm peksab halastamatult vastu küljeaknaid. Rüüpan kohvi.

Mõte minna bussiga ajas mind juba mitu päeva ette elevile. Tartu VOmax keskus asub eriti mugava 3-minutilise jalutuskäigu kaugusel bussijaamast. Bussipilet 6 eurot. Täielik patt oleks minna autoga ja sõita seda Maarjamaa kõige nürimat marsruuti. Mind ootas ees täielik lõõgastus – 2 x 2,5h puhast aega iseendale. Saab rahulikult ajakirja lugeda, ilma, et keegi samal ajal möirgaks või Sind kusagilt sikutaks. Mitte ühtegi nõudmist, teenindamist, mähkmevahetust ega enne-toida-lapsed-siis-ise söömisi. Õnnis vaikus. Lisaks võimalus ilma igasuguse süümepiinata haarata telefon ja end kasvõi segaseks skrollida. On alles elu!

Viimati käisin koormustesti tegemas 2013a (miks seda üldse teha, loe SIIT) ja kui arst täna etteheitvalt uuris, miks ei ole vahepeal käinud, vastasin: ’’Lapsi tegin!’’ Arst noogutas. Pidavat olema kõige parem vabandus.

Valisin pakettide seast välja ELIIT – see on terviseuuring koos kõikide tulede ja viledega. Hind krõbedad 160 eurot. Samas ei saagi eeldada, et üks inimene käib miinimum 10a koolis, et õppida spordiarstiks, pühendab ülejäänud elu enda täiendamisele, omab viimase peal tehnikat ja mina lahkudes viskan kümneka koos sooja käepigistusega.

IMG_3413Klemmid, juhtmed, voolikud ja torud kinnitati külge ning võisin alustada lindil jooksu. Mängureeglid on siis sellised, et iga paari minuti tagant tõstetakse tempot, vahepeal võetakse sõrmest laktaadiproove (ehk piimahappe, millest lähevadki trennis lihased valusaks) ja koguaeg mõõdetakse sisse/väljahingatava õhu hulka. Kui enam ei jaksa, siis lõpetatakse. Ma salamisi lootsin, et täna panen korralikult ja kannatan kõvasti. Reality oli teine. Nii kui oli juba päris raske ja ta küsis, et kas peale seda minutit lõpetame, noogutasin. Pärast kahetsesin. Tean, et kõik need pingutamised on mu peas kinni. Oleks ta öelnud, et 2 minutit pead veel vastu pidama, siis oleksin pidanud. Aga nii kui antakse mingigi võimalus kergema vastupanu teed minna, ma kohe realiseerin selle. Spordis on ikka tohutult palju peas kinni. Aga õnneks ka peaviga annab parandada.

Kõige rohkem jäi mind kummitama fakt (sama asi oli 2013a), et ma ei kasuta oma kopsumahtu täielikult ära. Piltlikult öeldes, kui minu kopsud on täispuhutud õhupall, siis suurte koormuste juures pigistan sealt õhku välja ainult pool. Kui saaks selle teise poole ka kuidagi välja, tõmbaks kops jälle uue laari värsket hapnikku peale ja oleks jõudu rohkem. Segane värk, aga lihtsustatult öeldes pean sellest pool-tössist kopsust lahti saama ja efektiivsemalt hingama õppima. Jutuks hea küll.

Tallinn läheneb ja ühes sellega on ka päike pilve tagant välja tulnud. Naudin nüüd veel viimaseid kilomeetreid oma mini-puhkust ja siis pea ees möllu sisse.

Seniks aga..hingamiseni!

trouble_breathing_886875

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s