Kallis Viljandi…

See võistlusjärgne rammestus on nii mõnus. Tunned, et keha ja jalad oleks kui läbi klopitud. Isu on meeletu ja suhtumine, et täna on kõik ka välja teenitud. Bon Apéttit!

Millest siis alustada? Ega siin pikalt keerutada polegi. Raske oli. Tahaks kohe ühte vängemat sõna kasutada kui raske, aga jätan selle sinnapaika. Samas Viljandi järvejooks ju polegi kergete killast.

Otsustasin seekord minna juba päev varem kohale, et jääks see hommikune seiklemine ära. Pluss reaalne võimalus magada 8 tundi (juhuuu!) ja kuna võtsime Liinaga elamise otse staadioni vastas hostelis, siis ka kasvõi sada korda enne starti toas pissil käia. 

IMG_0202

Viljandi on kindlalt mu lemmik jooks Eestis. See kuidagi tähistab jooksuhooaja algust ja lisaks oli mu üks esimesi võistlusi, kui kunagi iseseisvalt treeningutega alustasin. Õudselt raske oli juba toona. Aeg tund pluss komadega, aga emotsioon laes. Ja hea emotsiooni olen ma saanud sealt siiani. Õnneks ajad on paranenud. Seda jooksu võib vabalt nimetada jooksuvõistluste Grand Old Ladyks ja järveringide lõpubossiks. Rada on väga vaheldusrikas ja pidevate väljakutsetega (seda vist salamisi armastangi). Läbi kraavide ja sopa (soo), üle niitude ja põldude. Selline ehe värk ikka.

Hommik läks nii nagu ma lootsingi. Sain ennast lõpuks välja magada (halleluuja!) ning 8.09 äratasin kerge müksuga ka Liina. Hambad pestud kobistasime alla hommikusöögile, kus Einar meid juba oma võikutaldriku taga ootas. Kuna treener oli ühtlasi ka jooksu rajameister, siis saime värske reportaaži hetke olukorrast. Tänu öö läbi sadanud vihmale olevat Orika soo see aasta erakordselt sopane ja ka muu rada mitte just ideaalsetes tingimustes.

Lugejale, kel pole aimugi, millest räägin, siis Viljandi järvejooksul on variant joosta kas läbi soomülgaste ja võita sellega 100-150m või teha kerge ring, aga vältida rütmi- ja tempomuutust ning ohtu jalgupidi kinni jääda. Esiots jookseb enamasti läbi soo ja pole minagi ükski aasta seda vahele jätnud. Kui puhta jalaga finišisse jõuad, siis pole õiget Viljandit maitsta saanudki.

Kühveldasin oma moosise pudru koos võikuga sisse ja läksime seejärel numbreid välja võtma. Õues oli kui vaikus enne tormi. Esimesed müügitelgid olid juba üles seatud ja õhus tunda kerget ootusärevust. Kuid inimesi veel polnud. Küll tulevad. Kergelt üle lompide kekseldes sain ka oma numbri kätte ning suundusime tagasi tuppa, kus sain veel niisama pikutada ja mingit dokfilmi tuumapommidest vaadata. Kell 11.00 oli tiimi kogunemine, et seejärel suunduda soojendusele ning kell 12 startida.

IMG_0529

Olen nüüd otsustanud, et teen iga kord korraliku soojenduse. 3km sörki + võimlemine + jooksutehnikaharjutused + lahtijooksud ja kerged venitused peale. Vanasti kujutasin ette, et kui nii palju soojendada, siis soojendadki ennast juba enne võistlust tühjaks. Tegelikult on see lihtsalt võistlusnärv, mis tekitab tunde, et jalad on täis ja ei liigu. Kõik sada maailmahäda juurde. Peale stardipauku on see nagunii unustatud. Seega sooja-sooja-sooja!

20180501_115324

Mingit kindlat plaani mul tempo osas ei olnud. Kuna kuu aega on ainult saadud kava järgi harjutada, siis kõik võistlused on mulle veidi ette-ennustamatud. Kunagi 2016a supervormis joostud 50.07 tundus veidi ebareaalne, kuid salamisi südames ikka lootsin, et äkki. ÄKKI!

Juba kõlaski stardipauk ja kogu see tukslev ning kergelt higilõhnaline rahvamass (2851 jooksjat/535 kepikõndijat) hakkas voolava joana staadioni väravatest välja liikuma. Nagu vesi oleks tammi tagant valla pääsenud, et siis kosena kõik teed ja rajad ära uputada. Pidasin meeles, et esimese kilomeetriga kohe mitte üle panna, et siis teisel kilomeetril raja karmimal tõusul lukus olla. Kui umbes 500m oli joostud vaatasin, damn it, kella unustasin tööle vajutada. Seda juhtub mu uue Garminiga pidevalt. Aga polnud lugu. Kui möödusin esimesest kilomeetrimärgistusest, siis vajutasin lap time’i ja hakkasin sealt aega arvestama.

Tõus oli raske. Kõrvus kohisesid Pirksaare kunagised õpetused: ’’Kui mäest lähed, siis tihe samm ja lõug üleval. Küll siis tuleb ka põlv järele!’’ Teadsin, et peale seda tuleb veel ainult majade vahelt mõne pesunööri alt läbi joosta ja juba saabki maanteele kergele laskumisele. Peas tiksusid 2016 aasta kilomeetriajad. Olen graafikus.

Enne Orika silda kulgev matkarada oli tõesti eelnevatest aastatest vesisem ja sopasem. Jalg käis nii mõneski kohas ringi nagu kumm libedal jääl. Kuid ma ei kahelnud hetkekski, kui peale joogipunktist mööda jooksmist Orika sohu keerasin. 18208962_741260416046457_6144251708657001141_oMäletan varasematest kordadest midagi vähegi raja sarnast (pilt aastast 2017), kust mättalt-mättale hüpeldes oli võimalik isegi poolmärjana läbi saada. Kuid seekord olid esimesest sammust läraki jalad ligemärjad. Nüüd oli küsimus ainult selles, et toss jalas püsiks ning seda ma ka oma pikkade varvastega kramplikult tallast haarates teha püüdsin. Uhh, õnnestus! Soo sai läbi. Kerge libistusega mööda liivast teed sain viimased sopaklimbid tallalt lahti hõõrutud ning oligi aeg tavatempo juurde naasta.

Kilomeetriajad kellal hakkasid juba kõvasti miinusesse minema ja sain aru, et mul tuleb sellest 2016 aasta ajast lahti lasta. Heitlesin selle mõttega tükk aega. Edasi suundus rada üle karjamaa. Einar oli tiimikoosolekule ilmunud kreisiraadioliku kaardiga, kuhu oli joonistatud kaks joont ja ühe joone kõrvale kastike nimega MAJA. Meil tasuvat peale 6km märki keerata sinna paremale joonele ja kindlasti jääb meist vasakule maja. Kuused on ka. Enne ronige lihtsalt aia alt läbi ja siis jälgige maja. Ahah, selge! Õnneks olin varemalt seda kaudu juba korra jooksnud, sest sinna jõudes olin ma juba peast nii segane, et mingit maja ja kuusekesi poleks osanud küll vaadata.

Ma ei tea, kas mulle ainult tundus või on see alati nii olnud, aga jube palju pidi üle põldude jooksma. Tänu sellele öisele vihmale oli kõik pehmem ja liikumine vaevalisem. Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, mis vili see siin mu jalge all on, mida tuhanded tossud sodiks peksavad ning kas põllumehele on see suur rahaline kaotus. See jäi ka mu viimaseks mõtiskluseks, sest peale seda olin valmis kõikide jumalate poole pöörduma ja vereande ohverdama, et vaid oleks meelekindlust lõpuni joosta.

Aga nagu kõikidel algustel on lõpp, siis ei läinud ka seekord teisiti ning õige pea kihutasin juba Viljandi tänavatel majade vahel ja ootasin kannatamatult pööret staadioni poole. Heitsin veel igaks juhuks pilgu üle õla, et ega mõni naiskonkurent mul tihedalt sabas pole, aga sealt paistsid ainult punaste nägudega maikades mehed. Sellegi poolest ei lubanud jalga lõdvaks ning oma välja võideldud kohta neile leemendavatele meestele kinkida. Ja juba oligi kurv koos kerge laskumisega staadionile ning õnnistatud finišikaar paistmas. Aeg tiksus kellal 51.10..11..12..13

51.22 ametliku lõpuajaga viskusin üle joone. Olin 11. naine. Pea käis ringi, pilt virvendas ja oksemaik oli suus. Tahaks ainult pikali visata ja nagu meritäht staadionil vedeleda. Aga ei saanud. Kellegi rõõmus nägu soovis palju õnne ja asetas medali kaela. Sunniti edasi liikuma. Olin õnnelik, et see läbi sai. Kahetsuseks või kurvastuseks polnud mingit ruumi. Teadsin, et andsin käesolevas hetkes oma maksimumi ja jätsin endast kõik rajale. Kiiremini oleks suutnud joosta ainult siis, kui mu laste elud oleks kaalul olnud.

Aitäh ja kohtumiseni, Viljandi!

Armastusega,

Tiina

IMG_0532 2


Minu jooksud:

Viljandi ringiks loevad osad 11.8km, osad 11.5km. Mina olen aluseks võtnud lühema.

2017 – 51.22, tempo 4:28

2016 – 50.07, tempo 4:21

2012 – 57.16, tempo 4:59

2011 – 56.29, tempo 4:55

2010 – 1.04.37, tempo 5:37

2 kommentaari “Kallis Viljandi…

  1. Kupsis

    Nii lahedalt kirjutad 🙂 Lugesin nädalavahetusel ka kõik vanad postitused ühe raksuga läbi ja olen täiesti fänn!
    Mis Su eesmärgid on muidu jooksualaselt? Lippad nii kiiresti 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! Mul on siiralt hea meel saada positiivset tagasisidet, see innustab jälle kirjutama 🙂 Ma väga eesmärke ei ole seadnud, lihtsalt paremaks saada. Maratonid mind ei huvita. Suur unistus on joosta 10km alla 40 minuti. Kui Sa algusest peale lugesid, siis nägid, et kunagi soovisin, et saaks mõne võistluse alla 5min/km ehk 10km vähem kui 50min. Kõik on järjepidevuse ja treenimise küsimus 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s