Ootan plaani..

On esmaspäeva hommikupoolik ja ma ootan kannatamatult uut plaani. Arglikult näpin telefoni ja ping-pongitan mõttega, kas helistada või mitte. Ei taha treenerit koguaeg tüüdata. Samas nii õudselt tahaks juba teada, mis edasi saab. Esimesed viis nädalat treeningkavaga on läbi saanud ja perioodile pani mõnusa lõpuakordi eilne 20km jooks. Olen rahul, sest tegin ära KÕIK trennid ja täpselt nii nagu plaan ette nägi. Seega, kes tahab, see leiab aega! Kuigi jooksjad vist pigem sätivad selle ülejäänud elu oma trennide ümber mitte vastupidi.

Läksime perega laupäeval Vihula mõisa sünnipäevale. Pabistasin, et kas see pühapäevane pikk ots ikka mängib välja, sest vähese une või virila olemisega pole mõtet keha kurnama hakata. Juhtus aga nii, et kuigi peoplaan oli kõva ja kõik võimalused selleks antud, magasin mina kell 22 juba hambad laiali. Ja niimoodi kella seitsmeni välja, kuni üks rõõmus nägu mind äratas ja tegi ettepaneku midagi tegema hakata.

Peale hommikusööki oli mõned tunnid aega mööda mõisaala ringi uitada. Kuna Poiss sai eelmine päev uued JOOKSUtossud (väga armastab seda rõhutada), siis oli nendega kindlasti vaja ka kohe trenni teha. Juba asuski ümber ühe murulapi kihutama ning mina pidin muidugi koguaeg TÄHELEPANU-VALMISOLLA-START hüüdma.  Hõikasin ka teisi lapsi jooksma ning õige pea oli neid terve trobikond koos, et särasilmselt ja nakatava naeru saatel muudkui joosta, joosta, joosta..

Mäletan, et kui olin 8-aastane ja käisin teises klassis, siis valiti mind klassivanemaks. Oli selline veidi arusaamatu amet, mis õpetaja sõnul küll äärmiselt austusväärne, kuid õpilaste endi seas mitte just eriti ihaldatud. Ühesõnaga sain ma selle tiitli endale ja pidin minema üle kooli klassivanemate koosolekule, et arutada põletavaid siseprobleeme. Ja istun ma seal siis väike tüdruk ja kuulan suuremate õpilaste murekohti. ’’Midagi tuleb ette võtta, et vahetundide ajal see hullumeelne jooksmine ära lõppeks!’’ ’’Just-just’’, noogutavad teised kaasa. Ainult mina vaatan mõistmatu pilguga teistele otsa, julgemata piiksugi teha. Absoluutselt ei saanud aru, milles probleem. Jooksmine on ju väikese inimese põhiõigus ja ei teadnud ma veel ühtegi teist liikumisviisi, millega vahetundi alustava kellatirina saatel klassiruumist väljuda. Kohe kindlasti vähemalt 6.klassini oli eluliselt oluline jõuda esimesena söökla ukse taha ja üleüldse kõik pikemad koridorid võtta sprintides.

Ja nüüd ma vaatan naeratades neid rikkumata hingi tegemas neile kõige loomulikumat asja. Isegi väikesed kukkumised ja marraskil käed ei takista edasi kihutamast. Laske lastel tormata!

Juba varsti sünkroniseerisime Sveniga kellad ja alustasin oma kahekümnekilomeetrilist teekonda Vihulast Võsu poole, kõrvus saatmas veel Poisi kaeblik ulgumine, et teda trenni kaasa ei võetud. Kuna tempoks oli antud ette 5.30, siis 1h 50min pärast pidid nad mu kuskilt teepervelt peale korjama.

Üle kõige meeldib mulle joosta Tallinnast eemal, tundmatutel teedel. Igakord, kui kuskile väljasõidule lähen, siis kasutan SEDA lehte, et arvutada oma teekond. Ma alati valmistan oma trennid ette. Ja just see krobeline maa-asfalt on mu lemmik, kus  kilomeetrid lähevad kuidagi lenneldes. Seegi kord ei pidanud pettuma ning rada oli imeline. Vahelduvad kuusemetsad, karjamaad ja pisikesed südamega korrastatud taluhoovid, kus elupuuhekki ei tunta ja robotniiduk on ulmežanr. Jätsin klapid koju, et olla iseendaga ja mis seal salata, kuulda kui mõni auto tuleb, sest teed on seal kitsad. Neid küll möödus kogu distantsi jooksul vaid käputäis. Jooksu lõpukilomeetrid langesid kokku vist lõunaga, sest mingi hetk hakkasid levima mahlased šašlõkilõhnad, mis tuletasid meelde, et isegi tahaks juba midagi hamba alla.

Lõpetasin jooksu ajaga 1:47:55, tempoks 5:24 ja keskmine pulss 143. Kippusin vist jälle veidi kiirustama. Otsisin parasjagu sobivat paika, kus venitama hakata, kui juba keerasidki kurvi tagant välja tuttavad autotuled. Kellad töötasid sünkroonis. Võrdluseks sirvisin hiljem vanu andmeid ja leidsin, et veel kuu aega tagasi jooksin sama pulsiga 19km 5:58 tempoga.

Paljud on küsinud, mis mu eesmärgid on see aasta? Mul ei ole enda jaoks ühtegi tähtvõistlust, sest ajalugu on näidanud, et need mul tavaliselt tuksi läinud ja tulemused on tulnud hoopis mõnel ’’vahevõistlusel”. Praegu tahan saada samasse vormi nagu olin 2016 aastal ning kui see käes, siis sügisel kõik oma olemasolevad rekordid üle joosta. Selline tagasihoidlik mõtteke.

Nüüd aga ootan oma sõjaplaani edasi…

Jooksmiseni!

 

Ahjaa! Rapla jooksul, kus 2016 sai 10km isiklik joostud, tahaks küll hästi esineda!

robbc

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s