Tuleb, tuleb

Kui ma oma esimest last ootasin, siis pidevalt nägin selliseid unenägusid, et sain tite ja unustasin ta siis ära. Alles mitu päeva hiljem tuli meelde, et oot-oot, mul on ju laps. Mis ta teeb ja kus ta üleüldse on? Nüüd on teemad vahetunud ning olen hakanud jälle jooksu-unenägusid nägema. Situatsioon on enamasti selline, et tegelen enda asjadega ja kuskil kaugel kõlab stardipauk. Ma ei jõua õigel ajal starti ja pean siis hullult ähmi täis viimasena rajale kihutama. On ikka salahirmud! Tänane unenägu olekski põhimõtteliselt võinud täide minna, sest toimetasin rahulikult perega, kui Liina saatis 10.27 sõnumi, et tema läheb juba MyFitnessi Viimsi jooksule kohale. Küsisin, et mis ta seal siis nii vara teeb, et kell 13.00 ju alles start. ’’Ei, start tõsteti tund aega ette. Kell 12.00 ikka.’’ Okouu!!!

Algselt oli plaan minna lastega koos ja Poiss jälle pingsalt ootas võistlust. Tegi eelmistel päevadel isegi paar kiiremat tiiru ümber maja, et jalad teravaks saada. Kui ma hommikul ütlesin, et peale seda lähme vanaema-vanaisa juurde mullatöid tegema, siis oli jooksmine unustatud. Pakkis oma töökindad kaasa ja teatas, et võistleb homme. Ta mul sündinud põllumees!

Viskasin kiirelt riided selga ja sõitsin ka Viimsi poole. Kõhus jõhkralt keeras. Ma ei tea, kuidas mul nii hull närv alati sisse tuleb. Nagu kedagi huvitaks, kas ma jooksen hästi või halvasti või mitmes koht mul protokollis on. Ju see ikka iseenda ületamise tahe on, sest niisama võin üksi ka metsavahel joosta.

paid

Einar saatis mulle lõpuks uue kava ning olen nüüd sellega teisipäevast saati toimetanud. Mu kallis reedene puhkepäev oli see nädal asendatud 12km metsakrossiga, mis koos rütmijooksude ja jooksutehnikaharjutustega tegi jalgadesse mõnusad 14.38 kilomeetrit väsimust. Täna siis tugev pingutus ja homme emadepäeva speciale– pikk ots.

Ilm oli leitsakas. Ikka korralik troopika eestlase jaoks. Tulid meelde kunagised USA võistlused, mis algasid enamasti juba hommikul kell 9.00 ning tihti kõrvetav 25+ tõusvas joones. Olen aru saanud, et ma kuuma kannatan ja sellest enne starti heidutada ei lase. Auto pargitud, suundusin numbri järele. Sekreteriaat asus Viimsi kooli aatriumis, mis võis vabalt võistelda botaanikaaia palmimajaga. Õhk seisis ja inimesed ootasid järjekorras, mis venis nagu tatt sillalt. Kui ma oma numbri lõpuks kätte sain, siis oli see kärsituks muutunud saba peaaegu uksest välja jõudnud. Ja kell oli juba 11.20. Soovitasin neil kõik inimesed kokku koguda ja panna numbreid väljastama, sest üks inimene selleks on ilmselgelt vähe. Enamus võistlejaid sealt soojendusele kindlalt ei jõudnud.

Ise just seda tegema suundusingi ja otsustasin Karulaugu terviseraja (esimest korda) ära proovida. Kuna sealt läksid võistluse alguskilomeetrid, siis küsisin suunajatelt, kuhu poole peab minema. Nad uurisid, kas ma olen poolmaratoni jooksja (mille start oli juba kl 11.00) ning näitasid teeotsa kätte. Naersin ja mõtlesin oma öise unenäo peale.

Stardini oli jäänud veel 5 minutit ning üritasin jätta võimalikult viimasele hetkele selle rahva sisse minemise, sest seal oleks olnud veel palavam. Ja siis kõlas teadustaja hääl: ’’Start lükkub edasi 10 minutit. Paljud inimesed pole veel oma numbrit kätte saanud!’’ No arvata oli. Rahvas hakkas jälle kannatamatult kihelema, kõik tahtsid juba minna, et pääseda sellest niisama lõõskava päikese käes passimisest.

Lõpuks ometi need kauaoodatud koosloetud 5…4…3…2…1 ja… Stardipüss pauku küll ei teinud, aga rahvas hakkas ikka mööda staadionit jooksma, et 200 meetri pärast umbes jänesepea suuruste kividega kaetud teele jõuda ning sealt edasi juba Karulaugu laasturajale. Olin salamisi eesmärgiks võtnud proovida 4.10 tempot hoida, kuigi stardikoridoris kõrval seisvale tuttavale ütlesin, et jooksen 4.15. Peaasi, et algul kinni ei tõmba, sest asfaldile saab alles kolmandaks kilomeetriks. Kõik sujus. Sain küll õige pea aru, et 4.10 tempot see võistlus välja ei pigista, kuid võitlesin hoopis koha eest. Ei tahtnud lasta endast ühtegi naist mööda ja kui võimalik, siis hoopis mõne läheneva selja alistada.

Kilomeetrid läksid. Juba oli kaheksast kilomeetrist pool joostud. Kolm jäänud. Jess, joogipunkt. Lonks suhu, ülejäänud pähe. Edasi! Kaks kilomeetrit enne lõppu keeras rada jälle Karulaugu laastukale ja tundsin, et Hr. Oksemaik on kohal. Iiveldas. Teadsin, et pean targalt jooksma ja laskma raskel osal lõdvemalt. Õnneks läks see mööda ning pidasin ühe sinise särgiga mehe kõrval kuni staadionini koos vastu. Seekord kõõksudes üle finišijoone jooksma ei pidanud. Saigi tehtud! Medal pandi kaela ja sirutasin juba käe.. aga veepudelit ei saanudki. WHAT?! Sellise ilmaga? Kas tõesti eeldas korraldaja, et pakihoius olev meenena antud vanilje sojajook jääbki ainukeseks keelekasteks? Läksin lastealale ja põhimõtteliselt anusin ühte maas silmatud veepudelit. Kulistasin selle alla ja uurisin siis kella. 8.2km, aeg 34.58, tempo 4.16. Pole paha! Kiire pilguheit championchip lehele andis magusa ülatuse – olin viies naine. Pole tõesti paha!

 IMG_0647

Teen nüüd Eurovisiooni puhul ühe külma käsitööõlle ja jään oma homset ÜLLLLLATUST ootama. Vähemalt seda Poiss enne magamaminekut umbes tund aega mulle korrutas.

Jooksmiseni ja GO ELINA!

 

 

2 kommentaari “Tuleb, tuleb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s