Minu esimene tiitlivõistlus!

Juba iidne Tõstmaa vanasõna ütleb, et kes staadionil jookseb, see asjata ei longi. Ja lonkijaid seal täna ei nähtud…

Üks päev enne Viini minekut helistas Einar.

”Kuule, ma siin mõtlesin, et paneks Su ikka sinna 3x800m teatevõistluste tiimi,” algab ta ääri-veeri pihta. ”Kas kedagi teist siis minust kiiremat pole?” üritan kohe alateadlikult ennast välja keerutada. ”Praegu ei ole jah ja Sa oled ju tubli!” ei jäta Einar järele. ”Liina Kivi ja Liina Tšernov on ka pundis.”

”Ok, kui teisi pole, siis tulen. Võid minuga arvestada!”

Jõnks kõhus.

Issand jumal! Kas tõesti MINA ja Eesti meistrivõistlustele? Aga seal käivad ju PÄRIS sportlased. No need, kes juba lapsest saati staadione kulutanud ning jooksevad täiega kiiresti. Ja veel Liina Tšernoviga, Eesti tippude tipu ning rekordite omanikuga samas tiimis. Ma olen ju tavaline harrastajast järvejooksja. Ei taha tiimikaaslastele pettumust valmistada.

Mida aeg edasi läks seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima ja olin võistluste pärast täitsa elevil. Viimati jooksin 800 meetrit (kaks staadioniringi), kui olin umbes 10-11 aastane. Võistlus oli koolidevaheline ja toimus Kalevi Staadionil. Ma sain veel kusagilt tasuta Nõukaaegsed Adi naelikud ning lendasin kohe täiega peale. Esimese ringi panin jõhkralt üle ja arvatavasti teisel jäin viimaste sekka. Siiani on meeles see jalašhokk, mis mind viimasel ringil tabas. See on vist selline distants, et vahet pole, mis vormis oled, ikka tõmbab jalad hullult kinni. Aga mina pole isegi trennides veel sellist distantsi katsetanud ning mis ajaga üldse seda joostakse? Pime maa.

Peale minu positiivset vastust tegi Einar kava kiirelt ümber ja teisipäevased kilomeetrised lõigud asendas sujuvalt lühematega. IMG_0736Viinis on üks paarisaja aasta vanune park (Parter), mille keskel on 4-kilomeetrine autodele keelatud sirge, mis oli nagu lõikudeks loodud. Seal ma siis neid silmad pahupidi uhasin ja mõtlesin, et millesse ma ometi ennast mässinud olen. 400-meetrised lõigud (pidin jooksma 1.16) tundusid nii sigarasked, et mu algne entusiasm hakkas juba vaikselt raugema. Ma muide ei suutnudki neid sellise kiirusega joosta nagu Hr. Kaigas eeldas.

Võistlused algasid kell 15.10 Rakveres, mis tähendas, et mul oli veel terve hommik aega Poisiga rüütlit ja printsessi mängida, kus tema võitles suure tuld purskava lohega ning lõpuks mind kujutletavatest köidikutest vabastas. Isegi mu 80-aastane vanaema pidi vangitornis istuma, et poiss saaks paljalt mõõk käes üle hoovi lipata ja hõisata: ’’Hüvasti, mu printsess ootab mind!’’

IMG_0864 2.JPG

12.30 hakkasime Liinadega Lasnamäe Hesburgeri juurest soojade kohvide ja supersize šokolaadiküpsistega Rakvere poole sõitma. Mõlemad vanad staadioniveteranid jagasid noorele debütandile lahkelt taktikalisi juhtnööre. Tundsin, kuidas juba pelgalt jutust peopesad niiskeks lähevad ja kui veel pikemalt oleks seletanud, oleksin Rakverre jõudnud hiiglaslike higi-rõngastega kaenla all.

Staadionile jõudes oli päike seniidis ja melu juba täies hoos. Terve plats kihas eriti prinkis ja sitkete kehadega inimestest. Kui ma muidu olen harjunud rahvajooksudel igasugust kaadrit nägema, siis seal oli ikka hoopis teine tase. No kohe näha, et inimesed tegelevad tõsiselt spordiga. Kuidas nad soojendust tegid ja ilusa sammuga jooksid, silmis  keskendunud pilk. Tundsin, et just selline tahan mina ka olla!

Einar rõhutas, et soojendus peab olema korralik ja vihjas, et võiksin ikka 2.30-ga ära joosta. Raske on mõista soojenduse tähtsust, kui päike Sulle nagu leiliruumis pähe lajatab. Kuid tehtud selle saime ja nüüd ei jäänud muud, kui oma starti ootama jäätada.

Tik-tak-tik-tak

Tundsin nagu istuksin viitsütikuga pommi otsas ja tahaks võistlusnärvist kraavi oksendada. Kõik võistlejaid pingutasid naelikute paelu ja ma vaatasin heitunult oma Põrkekaid. Tšernovil oli 3 paari kaasas ja pakkus ühtesid mulle. Olin juba peaaegu neid jalga libistamas, kui viimasel hetkel otsustasin, et vahet pole, jooksen ikka tavatossudega. Ei julgenud niimoodi ilma proovimata kohe starti minna, et siis homme Rapla 10km võistluseks sääred tuliseks joosta. Mõtlesin veel, et no mida need ikka nii väga aitavad. Ehk tuleb 2-seki kiirem aeg, aga mis sellest, saan oma hetke tossu-seisu siis teada.

Järsku hüüab teadustaja mind starti. Mul oli esimene vahetus.

Olin nagu kärbsepiitsaga üles löödud ning sammusin oma positsioonile. Ütlesin viisakalt tere ja pühkisin käed veel kiirelt vastu pükse higist kuivaks, et siis värviline teatepulk kindlalt pihku haarata. See hetk ongi nüüd käes. Mu elu esimene Eesti Meistrivõistluste start.

PAUK.

Võtsin kohe esimesele sappa, kes küll eest ära läks, kuid kavatsesin nii hästi kui võimalik kaasas püsida. Las tema teeb tempot, sest mina ei teadnud, mis kiirusega seda peaks jooksma. Esimene ring läks kiirelt mööda ja mulle tundus, et teiseks ringiks oli vahe juba vähenenud. Tuletasin endale Liinade sõnu meelde, et 400-600m vahel võib tekkida selline tunne, et lõpuni küll ei jaksa tulla, aga kui on veel 200m jäänud, siis tegelikult jaksad küll. Ma ei suuda praegu enam meenutada oma hetketunnet, sest kõik on staadionipunane virr-varr. Kuid viimasel 200m peal oli mul esimesega juba väga väike vahe (Liinad pärast rääkisid, et nad olid kindlad, et lähen mööda). Mõtlesin, et pean nüüd kindlasti tal nii sabas püsima kui vähegi saab.

Ja siis oligi juba kõik läbi ja teatepulk edukalt Liina Kivi ootusärevasse pihku surutud.

Aga kuhu jäi jalad-ei-liigu, tahan-surra, vere-maitse-suus, enam-kunagi-ei-jookse tunne???

Jalad olid küll nagu spagetid all, kui ma komberdades veepudeli järele läksin, et siis oma tiimile hääl kähedaks karjuda. Aga taastusin siiski liiga kiirelt. Liinad kihutasid nii, et üks jooksis oma teatevõistluste rekordi ja teine üleüldise isikliku, kuid esikohast jäi meid siiski lahutame need kuradima kaks sekundit..

img_0694.jpg

Ja nüüd ma siin istun ja sees aina närib. Muudkui analüüsin ja vaen oma jooksu ühtpidi ning teistpidi. Kõhutunne ütleb valusa tõe. Täitsa lõpp, ma ei pingutanudki nii nagu pidin. Tean, et purakas jäi sisse. Teine asi, mis mind jubedalt häirib on see, et oma peas leppisin teise kohaga ja isegi ei üritanud esimesest mööda minna. Arvasin, et ta on minust nagunii parem, kuigi selg tuli ju aina lähemale ja lähemale ning tiksusin mugavustsoonis lõpuni. Olen jube pahane enda peale. Õnneks lausa pulbitsen motivatsioonist ennast uuesti realiseerida.

Järeldus.

  1. ALATI…ma rõhutan A-L-A-T-I tuleb joosta enda jooksu ja MITTE KUNAGI kellegi ees aukartust tunda!
  2. Osta naelad!
  3. 2019 saame kulla!

Aga auhinnatseremoonia oli minu jaoks ikka liigutav. Vaatasin heldinult oma hõbemedalit ja otsustasin seda õrnalt pigistades, et see oli kõigest esimene kord. Ja siis ma tundsin enda üle uhkust ning naeratasin oma kõige suuremat naeratust otse kaamerasse!

img_0866-2.jpg

Jooksmiseni!

 


Ringi ajad

Tiina Kala: 1.11 + 1.22

Liina Kivi: 1.09 + 1.14

Liina Tšernov: 1.00 + 1.07

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s