Iga tagasilöök on edasiminek

Olen seda nüüd mitu päeva endamisi analüüsinud ja ikkagi otsustasin kirjutada. Vahetult peale võistlust olin nii pettunud, et mõtlesin, et viskan isegi selle blogi omadega prügikasti ja löön jalaga veel mõlgi ka sisse. No mul oli ju see Rapla jooks, mida nii kaua ootasin ja kõik oma panused peale panin. Samas alati ei saa ainult headest asjadest kirjutada ja nagu mu emagi ütles, et kirjuta ikka nii nagu elu on, rõõmud ja pettumused segamini.

IMG_0893.JPG

Ilma pikemalt keerutamata ütlen kohe ära, et tulemus oli 42.00 (netoaeg 41.47), mis iseenesest on mu elu teine tulemus. Et mis siin viriseda eks? Parima aja jooksin 2016 aastal samal rajal ja tookord oli jõhker isiklik – 40.34. Peale seda aega käisin veel tükk aega vines ringi ja mõtlesin, et kindlalt oli rada lühem, sest isikliku parandus oli rohkem kui 2 minutit. Tol maagilisel aastal jooksid meie klubist vist KÕIK isikliku.

Aga ei olnud rada lühem.

Ega ma tegelikult ju teadsin, et uus isiklik reaalne ei ole, aga lootsin ikkagi saada tulemuse 40 minuti sisse ja kui seda mitte, siis KINDLASTI joosta keskmist tempot alla 4.10 ja lõpetada seal 41 esimeses pooles.

Esimene viga tuli kohe esimesel kilomeetril. Jooksin selle 3.55 tempoga, mis adrekalaksu ja üldise melu sees tuli täiesti märkamatult. Järgmised võtsin juba rahulikumalt, aga esimese põntsu olin juba ära pannud. Küsisin endalt kuskil kolmandal kilomeetril, kas suudan sellise 4.05-4.08 tempoga lõpuni kesta ja sisetunne ütles, et JAH. Aga siis tuli teine litakas. Hull vastutuul.

Tean, et kui võistlustel on vastutuul, siis tuleb alati leida endale punt, kus joosta. Koos on kergem. Pigem lasta tempos alla ja joosta see vastutuul grupis, kui üksinda punnitada. Aga just seda ma tegingi, sest järgmistega oli juba pikk vahe sees. Tänu sellele oli kuues kilomeeter lausa tempoga 4.26. Siis aga kostus õnneks selja tagant jalgade müdinat ning juba leidsingi ennast ümbritsetud suurtest meestest. Tuulele tuli veidi leevendust. Kella peal näitas endiselt tempot, millega ma absoluutselt rahul ei olnud, aga olukord oli selline ja kiiremini ma ei jõudnud. Juba hakkasid vastu tulema ka seljad, kes ennemini olid minust eespool olnud, kuid jäid siis vastutuules omaette rassima. Seegi hea otsus. Järsku ütles üks meeshääl mu lähedal: ’’Sul jalad nii lohisevad, lase tempos alla!’’ Ma nii vihastasin ja mõtlesin, et käratan vastu: ’’Lase ise oma tempos alla ja tegele oma jooksuga!’’ Tükk aega veel mõtlesin miks ta nii ütles, et ma ju täiega pingutan siin. Seejärel hakkasin enda selja taga kuulma, kuidas tõesti keegi ähkis ja jooksis nagu oleks tal üks jalg köiega järel lohisenud. Uhh, hea, et midagi ei öelnud.

Ja siis tegin ma oma kolmanda ja kõige rängema vea. Hakkasin muudkui peas ketrama oma isiklikku rekordit ja arvutama nüüdset aega. Oleks pidanud laskma selle mõtte kohe lendu ja keskenduma muudele asjadele. Kui raja esimene pool koguaeg lootsin, et äkki midagi veel muutub ja võtan oma sekundid tagasi, siis teise poole omad tekitasid musta masendust. See omakorda tekitas tunde, et ei tahagi joosta ja hakkaks üldse kõndima. Õnneks ma seda ei teinud, sest mõtlesin kohe, et siis on tulevikuks muster sees. Ma usun, et meie keha on võimeline väga paljuks ning ennast vajadusel ületama. Mis aga alt veab on meelekindlus, mis rasketes tingimustes ütleb EI JÕUA-EI TAHA. Seega ma tihtipeale hindan oma võistlusi selle põhjal, mis meeleoluga ma jooksen ja ka enne võistlust närveerin just selle vaimujõu pärast, sest vormi enam nagunii parandada ei saa. Vaim on see, mis sunnib mugavustsoonist välja astuma ja pingutama.

Sõbranna hõikas raja ääres, et viimasel kurvil ehk kilomeeter enne lõppu on tuul selja tagant ja peaks kergemaks minema. Ma olin nii väsinud, et ei tundnud midagi. Ainult otsisin igatsevate silmadega sinist finišikaart ja lugesin krõbiseval kruusal meetreid. Veidi enne finišit patsutas kellegi sõbralik käsi mulle õlale ja hakkas ütlema: ’’Hästi-hästi, Tiina, jaksad lõp…’’Aga nähes mu täiesti tagurpidi nägu ehmatas vist ära ja jooksis edasi. Jalad ja käed käisid lipa-lopa lõpuni.

Lõpuks kohal.

SF-52b7b6106922ab103b57669ea3b92c90

Võin vanduda, et ma olin nii väsinud, et silmad keerlesid konkreetselt kõõrdi peas ringi. Ma ei suutnud neid isegi normaalselt lahti hoida ja vajusin kuskile lähedal olevale äärekivile. ’’Läbi, see on läbi!’’ pomisesin nuttu tagasi hoides. Meeletu pettumuse- ja samas kergenduselaine uhasid peakohal kokku.

Kui olin ennast juba enam-vähem kogunud, prantsatas mu kõrvale üks teine blond naine. Vaatas mind väga uuriva pilguga ning küsis mu medalile osutades: ’’Kuule, kas sa oled esimene naine?’’ Tundsin, et ei suuda selliste naljadega praegu tegeleda. ’’Ei, ole!’’

’’Ahah, a kust Sa sellise medali said?’’ oli ta päris tõsiselt segaduses. ’’Oot, mul on ju samasugune,’’ ja jõllitab siis enda kaelas olevat medalit. Selge pilt. Ka sassi jooksnud ennast.

Ajasin ennast vaevaliselt püsti ja taarusin Peetri Jooksu telgi poole, kus asus meie oranž Jooksupartneri staap. Nägin klubikaaslast Priitu ja tundsin ära, et tema oligi see sõbralik patsutav käsi. Mainis mulle, et ega mul praegugi veel kõige selgem nägu ees ei ole. Soovisin klomp kurgus kõigile uutele rekordiomanikele õnne ja lausa viskusin Liina kutsele lõdvestussörgile minna. Nii kui Liinaga veidi eemale saime, olid pisarad ka platsis ja hakkasin oma tulemuse pärast nutma. Nii paha tunne oli, sest teadsin, et röövin sellega Liina rõõmu (ta sai lõpuks jälle aja alla 40 minuti), aga teisiti ei saanud. Lihtsalt voolasid ja voolasid.

Nüüd mitu päeva sellele mõeldes saan aru, et elan liialt oma 2016 aasta tulemustes. Kuidagi raske on lasta sellest mõttest lahti, et aastad pole vennad. Olin siis tegelikult samamoodi paar kuud Einari käe all trenni teinud ja vaevalt aastaseks saanud laps kodus. Kujutan praegu koguaeg ette, et nüüd pean samad tulemused jooksma ja kui ei jookse, siis on midagi valesti. Aga vorm oli siis teine. Käisin koguaeg vankriga jooksmas ja kui ei jooksnud, siis jalutasin-jalutasin-jalutasin. Tegin sellega enesele teadmata raudse vundamendi, kuhu Einar pidi ainult veidi tempokrosse ja lõigutrenne lisama, et rekordid kolinal tulema hakkaks. Mul on nüüd õnneks jäänud veel ainult üks jooks, mida ma saan 2016 aastaga võrrelda ja see on järgmisel laupäeval toimuv Narva poolmaraton, kuhu treener registreeris mind EESTI MEISTRIVÕISTLUSTE!?!?! arvestusse. Jumal tänatud, et ma 2 aastat tagasi peale seda rasedaks jäin ja võistlemise ära lõpetasin, sest ma ei suudaks enam diilida nende aegade võrdlustega. Sealt edasi alustan puhta lehega.

Eks elu ei olegi ideaalsetes tingimustes. Väljaarvatud see 2016 aasta Rapla jooks. Jah, see oli..

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s