Kui KÕIK klapib ehk EMV poolmaratonis

Lugu sellest, kuidas teha kõik õigesti.

Nagu viimases postituses kirjutasin, siis jäid mind Raplast vaevama kolm suurt viga:

  1. Jooksin ennast algusega lukku
  2. Võitlesin üksinda vastutuulega
  3. Ketrasin peas negatiivseid mõtteid.

mistakes.jpg

Oli jäänud veidi vähem kui kaks nädalat, et asjad läbi seedida ja vigade parandus teha. Sinna perioodi jäi ainult kaks tugevamat trenni ning ülejäänud oli ainult puhkus ning kerged jooksud. Ühelt poolt on selline graafik jube mõnus, eriti kui ei ole vaja pead vaevata laste logistika pärast, aga teisalt tekib selline tunne, et äkki vorm kaob üldse ära. Aga ole rahulik, tegelikult ei kao. Kolm päeva enne võistlust oli mulle antud võimalus lausa 2 päeva järjest puhata. Või noh, üks oli puhkepäev ja teisele kirjutatud 8KM KERGE VÕI P. Mõtlesin seda võimalust maksimaalselt ära kasutada, kuni kell 20.00 saatis Liina mulle pildi, kuidas ta sööb ise tehtud rabarberikooki jäätisega. Mul ei jäänud muud üle, kui oma helelillad tossud jalga tõmmata ja tema poole joosta. 2,6 km kõvas vastutuules, kuid kindel siht silme ees.

Otsustasime Liinaga ka seekord minna päev varem kohale, et ei peaks hommikul vara sõitma (ja mul oleks võimalus veidi kauem magada). Lapsed on ühed toredad tegelased küll, eriti need enda omad. Aga mille KURADI pärast on vaja ärgata ENNE kella kuute üles?!? Totaalne müsteerium. Olin meile juba eelnevalt broneerinud toa taskukohases Inger hotellis ning Narva sõit võis alata!

Narva Energiajooksu poolmaratonilt pärines ka mu isiklik rekord 1.33.07, mis oli üllatus-üllatus, joostud jälle sel tähelepanuväärsel 2016 aastal. Einarilt ennustust küsides pakkus ta mulle ajaks tagasihoidliku 1.35. Salamisi tundsin, et kui 2016 aasta kiirust mul veel pole, siis ehk on tulnud vastupidavust pikale distantsile. ÄKKI õnnestub joosta ligilähedane aeg, kuid palju ma oma mõtteid sellele kulutada ei soovinud. Seekord lisas treener mind Eesti meistrivõistluste arvestusse (uskumatu, juba teine EMV kuu aja jooksul) ja seda ma ka kõigile äärmiselt pidulikult igakord teatasin, kui küsiti, mis jooksuga tegu on.

Õhtusöögilt tulles tõdesime, et järgmine kord peab ikka vene keele fraasid selgeks õppima, sest Liina meditsiinitöötaja sõnvara ja minu ainukese ’’BEZ LUKAA’’-ga hakkama ei saa. Tuppa jõudes valmistusime ennast magama sättima kui avastasin, et minu voodilina oli väheke lühikese võitu ning helistasin receptionisse, et uut paluda. IMG_1110 Lõpetasin kõne ja lootsin, et tuuakse ikka lisalina, mitte -voodi nagu hotellipoiss pakkus. Õnneks pika ootamise peale leiti üks ärevil, aga eesti keelt purssiv noormees, kes ülesandest aru saades silkas kiirelt uue lina järele. Lõpuks saime ennast kerra keeratud ning krägiseval madratsil küljelt-küljele sahmides homset oodates magama jääda.

 

Panin äratuse 7.30, et hiljemalt kaheksaks olla söönud (start kl 11.00), kuid laste poolt sisse töötatud režiim rebis mu laud lahti juba seitsme paiku. Ajasin ennast nagiseval voodil istukile ja hiilisin toanaabrit mitte äratades vannituppa. ’’Veider. Täna polegi sellist kogu sisikonda sõlme kiskuvat võistlusärevust,’’ mõtlesin endamisi. Samas kui 10km on selline distants, kus iga kilomeeter käib üks tohutu andmine (5km distantsist ma üldse ei räägi), siis 21km tundub selle kõrval mõnusa kulgemisena. Vähemalt peab Sul mingi osa sellest olema mõnus joosta, mitte non-stop kannatamine. Siis aga jällegi meenus mu nädala tagune pikalõigutrenn, kus pidin jooksma 4x3km 4.30 tempoga ja seda tempot poolmaratoni ulatuses hoida tundus pea võimatu. Olin endale eesmärgiks seadnud hoida tempot koguaeg 4.20-4.30 piires ning KINDLASTI esimesed 2km pingutada ennast tagasi hoidma, et jookseksin need 4.25 tempoga. Pestud, riides ja olin juba kätt ukselingile sirutamas, kui Liina ärkas.

IMG_1100 2

’’Hommik! Kuidas magasid? Kas Sul on kurk valus ka?’’ Millest selline küsimus, ei suutnud ma aru saada.

’’Hommik-hommik. Magasin suht okeylt ja kurk küll valus ei ole.’’

’’Tead, ma öösel nii ehmatasin ära, kui nägin Sind silmad kinni ja suu ammuli mulle otsa vahtimas, et pidin igaks juhuks kontrollima, kas Sa üldse hingad,’’ ütleb Liina maru tõsiselt. Vastasin naerdes, et see oleks küll kena lugu olnud ja läksin alla sööma.

IMG_1101

Ilm oli hommikul veel suhteliselt jahe ja kiletasin ennast üleni ära. Kuid soojendust tehes sain aru, et temperatuur aina tõuseb ning peab vist lausa mütsi pähe panema. Õnneks käis iiliti ka jahutav tuul ja kraadid mu jaoks kõrged ei tundunud. Jooksin viimasel hetkel pakihoidu koti järele, et üleriided sinna visata. Kuulsin, kuidas kutsuti juba ma ei tea mitmendat korda starti ja et 9 minutit on alguseni. Panen kiirelt selga numbriga särgi, lühkarid ja CEPi säärised. Tossupaelad kinni. ’’PALUN KIIRUSTAGE STARTI!’’ kostub eemalt. Hakkan minema. Ei, võtan ikka need mustad säärised ära. Uuesti tossud lahti. Libistan rabistavate kätega sääriseid juba kergelt kleepuvatelt jalgadelt maha. Kuradi sukad ma ütlen. Kiirelt uuesti paelad kinni. Paela otsad ilusti teiste paelte alla. Kott kätte ja turboga pakihoidu. Viimased minutid on jäänud, kui ronin mööda kuumast tolmlevat järsakut koos oma Vytautase pudeliga üles stardikoridori.

Olen käesolevaks hetkeks teinud kõik vajalikud trennid ära.

Olen puhanud.

Olen täpselt parajalt võistlusärevuses.

Olen teinud korraliku soojenduse.

Olen vaimselt valmis.

Keskendun ainult oma praegusele jooksule.

Otsin gruppe, mis toetavad mu tempot.

Hoian algusega tagasi.

Naudin!

START!

Pean ütlema, et tegelikult on väga keeruline hoida ennast esimestel kilomeetritel tagasi, kui adrekas on täiega laes ja kontsentratsioon kiiresti liikuvatest kehadest Su ümber kõige suurem. Esimesega sain hakkama, tuli 4.23. Teisega enam mitte nii väga (4.15), kuid sisetunne ütles, et nüüd niimoodi edasi jooksegi. Korraldajate poolt seatud kilomeetripostid läksid kellaga nihkesse vist juba esimesest saati ja etteruttavalt öeldes läks see nihe 19-kilomeetriks lausa 350m peale. Aga see selleks. Praegu seda kirja pannes saan aru, et ka see oli üks positiivne asi toonase jooksu juures. Sest kuna kell ja rada olid nii erinevad, siis ma tempo peale üldse ei mõelnud ja kõik, mida ma kellal nägin tundus liiga kiire, et olla tõsi ning rajapostid liiga aeglased, et olla võimalik. Arvasin, et ju see tõde peitub kusagil vahepeal.

Mingi hetk avastasin, et jooksen kõrvuti ühe tüdrukuga, kellega koos olime ka terve Rapla distantsi, kuid kes lõpus mind siiski 11-sekundiga edestas. Suutsime omavahel isegi paar lauset vahetada enne, kui keskendusin jälle ainult oma jooksule. Tundsin, et hakkan mingisse transilaadsesse olekusse laskuma. Järsku kuulen enda taga, et keegi iga paari sekundi järel teeb rögastavat häält ja nii õudselt lohistab oma jalgu. See oli kindlalt see sama mees, kes Raplaski mu taga jooksis. Ei suutnud uskuda, et olen jälle samasse seltskonda sattunud. Seekord oleks tahtnud ise öelda, et lase natuke tempos alla, Sul on 17km veel minna, aga vajutasin hoopis järgmise käigu kiiruses sisse.

Liina õpetas mulle Raplas lõdvestussörgil ühte tehnikat, mida ta tihtipeale kasutab ning mida ma kavatsesin tulevikus proovida. Nimelt võtab ta oma pilguga mõne eesjooksja selja sihikule ja keskendub siis ainult ühele punktile – näiteks firmamärk vms. Ja siis niimoodi ainult vaatab ja viskab kõik muud mõtted peast välja. Katsetasin seda juba paar päeva varasemas 10x500m trennis, kus Pirita metsas niimoodi teepeal käbisid põrnitsesin. Täna oli see tulevikupäev käes ja pidin päriselt kasutusele võtma.

Mingi hetk haakisin ennast ühtede meeste taha, kelle samm mulle väga sobis. Teadsin, et varsti tulevad pikad sirged kilomeetrid, kus on tõenäoliselt vastutuul ning ma EI KAVATSEGI seda ilma nende kaitsvate selgadeta joosta. Varsti hakkasingi külgedelt tundma, et vist ongi vastutuule koht, aga see absoluutselt ei mõjutanud mu jooksu. Polnud sellist tunnet, et peaks kellestki hammastega kinni hoidma. Oli hoopis MÕNUS. Kell viskas stabiilselt 4.15 kilomeetriaegu ja olin oma pilguga kinni eesoleva sinise särgi helkurmärgis. Pea oli tühi ja jalad lihtsalt kerisid. See on kirjeldamatult kaif tunne!

Kuskil 14km juures oli rajal pöördepunkt, kus eeldatavasti lõppes vastutuul ära ja tuli loogiliselt võttes kergelt toetav taganttuul (aga ega keegi seda reaalselt jooksu ajal ei tunneta) ja mu grupp lagunes. See tähendab, mu kaks sinist särki läksid oma teed ning leidsin ennast üksi. Korraks tundsin, et nüüd mot langeb ja kuidas ma suudan need viimased 7 kilomeetrit üksi ära teha. Vaatasin, et kellal on endine tempo ja kiire kehaskaneering ütles, et tegelikult jõuan sellega lõpuni joosta küll.

Sellel üksinda joostud pikal sirgel tabasin enda jälle meditatiivses seisundis. Pilk mitusada meetrit ette suunatud ühel erksal oranžil särgil ja kõik muu oli ähmane. Lihtsalt jälgisin seda erksat täppi, hingasin ja jooksin. Keeruline sõnadesse panna. Olen sellist seisundit tundud ainult 2 korda elus. Kunagi ammu Saaremal 10km rekordit joostes ja 2016 aastal Raplas isiklikku tehes.

Einar oli kuskil 18ndal kilomeetril raja ääres ja juba kaugelt hüüdis, kas Coca-Colat tahan. Olin nii enda zone-s, et ainult kergitasin ei-d näitavalt kätt ning läksin edasi. Lõpp oli nii lähedal ja ma siiani ei olnud kordagi enda aega arvutanud või üleüldse vaadanud, mis hetke koguaeg on. Küll aga sundisin ennast seekord IGAS veepunktis täpselt ühe lonksu jooma, ükskõik, kas oli janu või mitte. Mul oli isegi üks SiS geel kaasa võetud ja kindel plaan see raja teisel poolel sisse libistada. Paar korda küsisin endalt, kas tahad geeli ja sain igakord vastuseks EI.

Oma kogu jooksu ainukeseks iluveaks pean seda, kui vaatasin umbes 19ndal kilomeetripostil hetke aega. Olin pahviks löödud. 1.21. Ma lootsin ju joosta isikliku rekordi lähedast aega, aga et see aeg kipub 1.30 piiri peale, poleks ma uneski osanud näha. See oli esimene kord rajal, kus peakompuuter hakkas tööle ja arvutama lõpuaega. See aga lõi rütmi segamini ja tekkis esimest korda tunne, et nii raske on. Lihased tundusid nagu tina täis, meetrid hakkasid aegluubis käima ja 1.29-mõte ajas pea segi. Viimane kilomeeter oli justkui topelt pikemaks venitatud. Katsusin selle küll kiiremini joosta, kuid tegelikult ainult keerasin südame pahupidi. Finišisirgel nägin kuidas 1.29.59 lõi järgmisesse kümnendisse ja nüüd hoidsin ennast ainult nii palju koos, et mitte päriselt oksele hakata. Vaarusin finišikoridoris pihku pistetud joogipudelite ja kaela riputatud kuldse medaliga edasi, kuni trennikaaslase Kristjani pikk käsi mu poolsegase keha teiste juurde istuma juhatas. Ei suutnud uskuda, millega olin just hakkama saanud. Olin jooksnud ennast Eesti meistrivõistlustel uue isikliku rekordiga 12ndaks naiseks. Uus 3-minutile rekordiparandus ja netoaeg 1.30.18!!!

Aitäh Sulle, mu kõige kallim ema, et mind vaimselt nii palju oled aidanud! Aitäh, mu kallis Sven, et mulle oled võimaldanud seda kuldaväärt trenniaega. Aitäh, mu imeline Liina, et mind peale mõlemat last oled tagasi jooksuradadele vedanud. Aitäh, kallis treener, et minusse usud ja alati ära kuulad. Ja aitäh, mu kallis massöör Enn, et nagu Sa mulle alguses ütlesid, mu ’’keend seajalad täitsa sportlase moodi’’ oled suutnud viia!

 Armastan ja olen tänulik!

 sportfoto_2018-06-09_Narva_Energiajooks_85140.jpg

Jooksmiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s