Nii kuum on tunne

Puu. Puu. Bussipeatus. Jõgi. Sild. Puu. Puu.

Tundub nagu oleks päike seniidis, tagudes halastamatult vastu mütsiserva ja sama teeb mu pulss. Olen Pärnus. Täna on esimene päris tõeline rannapäev, mis tähendab, et olen olnud lastega kella üheksast rannas ja nüüd 15.30 teen higi pärlendamas Jaansoni rajal oma trenni. Jõhkralt palav on. 26 kraadi varjus ja ma ei tea, kui palju siin kuumast väreleval asfaldil.

IMG_1682

Täna on kavas 10km 5.00 tempoga + 5km 4.45 tempoga. Ma ütleks, et täitsa okei trenn, veits kõrgema pulsiga kui igapäevane kross, aga PIGEM lihtne. Veel mõned päevad tagasi pidin jooksma 5km 5.20 + 5km 5.00 + 3km 4.40 + 2km 4.20 ja kõik kilomeetri vaheajad tulid suts kiiremini, kuid keskmine pulss oli ikka 153. Ja nüüd jõllitan ma juba tükk aega kellalt enda jaoks täiesti ebatavalisi numbreid – 159, 161, 169, 171… Jalad on rasked ja nahk hõõgub.

Õppetund: kuuma ilmaga on kaks valikut:

  1. Sa jooksed oma jooksu nagu kavas on ja eirad pulssi;
  2. Sa vaatad pulssi ja eirad oma kavas olnud tempot.

Mõlemat ei saa.

Ma valisin variandi A ja lohutasin, et homme on vaba päev. Seejärel on ainult üks tavaline kross ja vähe raskem pikalõigutrenn, millele järgneb P-U-H-K-E-N-Ä-D-A-L! Juhuu!!!

Ei, ärge saage valesti aru. Ma ei lähe kuhugile puhkusele, vaid see tähendab, et seitsmest päevast kolmel on kerge-taastav jooks, kolm päeva on VABA ja ainult üks tavaline kross. Mõnuuuus! Peale seda on tundmatu maa, sest mu 4-nädalane treeningplaan saab läbi ning arvatavasti sellele tuimale krossile järgneb juba midagi särtsakamat. Mitte, et mulle praegune kava ei meeldi. Meeldib ikka.

Kuna suvitan juba teist nädalat Pärnus, siis eriti naudin, kui saan oma jookse teha Raeküla metsaradadel ja pöörata trenni ka kuidagi teistmoodi kasulikuks. Pikkadel rahulikel krossidel meeldib mulle kuulata huvitavaid raadiosaateid. Viimane meeldejäävaim oli üks Hallo Kosmose vana osa (uuri siit). Kel vähegi huvi veidi raamidest välja ja teistmoodi mõelda, siis soovitan kuulata.

Aga tulles tagasi jooksu juurde.

Tänane pulss ja enesetunne olid ise üks hallo kosmos ja mingit hingeelu mõtestamist ma kuulata ei viitsinud. Sky Pluss peksis läbi valgete kõrvaklappide mu kuulmekilesid ja üks samm teise järel lugesin meetreid, millal see õudus juba läbi saaks. Kalkuleerisin, et võiks ju tegelikult kõndima ka hakata, kui nagunii pole selline päev nagu peaks, aga mõte kõik need kilomeetrid veel JALA kõndida tundus hullem. Pealegi kahe väikse lapse kõrvalt on meil Sveniga aeg nii ära planeeritud, et mingit jalakõndimist ma küll lubada ei saa. Kõik trenniminutid on arvestatud ja kui ühest kohast järele anda, siis kannatavad juba lõdvestussörk ja venitusharjutused (jep, ma juba mitu kuud igakord venitan ennast peale jooksu. No excuses!)

Nii, viimane sirge. Pilk käib kellal kilometraaži vahet vist tihedamini, kui mõni jõusaalihunt ennast peeglist silmitseb. ’’Süda taob…sinu poole vaadates ja juba tean…’’ Liis Lemsalu laul sobib küll siia praegu nagu kirss tordile. Õnneks paistab eemalolev puudesalu, kus on varasemast trennist meelest 15.0 km täitumine…ning VARI. No miks alati need viimased meetrid küll nii hiiglama pikad tunduvad?

Kell kinni. 1:13:41. Täpelt 15 kilti ja keskmine pulss 164!? Huh, lõõtsutades jään seisma ja kummardun asetades käed higistele reitele, pilk uduselt kõnnitee reljeefi silmitsemas. Ei tohi seisma jääda peale kiiret jooksu, pean edasi liikuma. Vajutan kella uue trenniga tööle ning alustan oma lõdvestusjooksu või SEASÖRKI nagu mu massöör Enn seda nimetab. Peale paarikümmet meetrit võtan tossud jalast ja jooksen mööda kõnniteeservas olevat mururiba paljajalu edasi. Pidavat aitama taastumisele kiiremini kaasa. Samas see paljajalu jooks ikka paras loto ka. Suurte koertega on lihtne. Aga need väiksed nähvitsad võivad väga kavalalt oma junnid mõne võilillelehe vahele poetada ning selle sisse ma kuumal suvepäeval küll astuda ei soovi. Õnneks suudan ’’puhta’’ jalaga koju jõuda ning viimase tänava olen sunnitud lausa kõndima, sest vaatamata marurahulikule tempole ei soovi mu pulss mitte kuidagi alla tulla. Astun majaväravast sisse ja palvetan, et mingit eluerrorit ei oleks vahepeal juhtunud nagu eelmine nädal.

Poisile oli antud ainult üks ülesanne – mine autovõtmega autoni ja tee uksed lahti. Ise oli üliuhke selle tähtsa töö üle. Aga IKKA ta suutis selle võtme enne autoni jõudmist kanalisatsioonikaevu luugist sisse visata (pildil on näha kui vähe oli jäänud veel autoni minna).

IMG_1517 2

’’Emme, ma lihtsalt proovisin, kas see võti mahub sealt vahelt läbi. Ma ise ka ei uskunud, et mahub. Aga mahtus!’’ seletas ta raskelt ohates.

No ma mida Sa teed siis sellisega? Egas midagi, hoiad naeru tagasi ja vaatad, kuidas Sven nagu äikesepilv istub diivanil ja googeldab kaevuluugi avajate firmasid. Õnneks üks abivalmis torumees käis nagu sisalik pea ees kaevuluugist sisse ja tõi meie kergelt reoveelõhnalise võtme välja. Peale 24h kuivatamist saime lõpuks jälle autouksed lahti teha. Elu lastega, saluut!

Jooksmiseni!

IMG_1684

PS! Kellel veel on eluaegne kellarant käe peal?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s