Võitlused iseendaga

Lõpetan jooksu.

Pilt virvendab. Pea käib ringi. Keha on nagu sütel. Kell soovitab 3 päeva puhata. Aga ära tegin!!!

IMG_1882

Ma ei tea kuidas see aeg nii märkamatult läheb, aga mul on jälle üks 4-nädalane (krossi)tsükkel läbi saanud ja ootan uut plaani. See nädal olen vist iga päev treenerit pommitanud ja uurinud, kuidas ja mis edasi. Kuna mul on endiselt kindel plaan joosta see aasta 10km alla 40 minuti, siis peame vaikselt hakkama kiirustrenne sisse lülitama.

Esmaspäeval pidin jooksma 12km vahelduva tempoga – 1km 5.00 ja 1km 4.20. Kuna olime perega Võsul suvitamas, siis saigi testida minu jaoks uut Võsu-Käsmu kergliiklusteed, mis edasi-tagasi on 12km. Trenn ei olnud kerge, aga samas ei olnud ka teab mis väljakutse või hull punnitamine. Nautisin igat kiiremat kilomeetrit ning jooksin need kõik alla 4.20. Kui jalgades oli väsimuse tunne, siis ütlesin endale, et väga hea, järelikult on see koht nõrk ja saab praegu tugevamaks. Viimase kildi otsustasin joosta alla 4.00 tempoga, sest kui ma pika trenni lõpus ei suuda ennast üheks kilomeetriks kokku võtta, siis kuidas ma peaks seda tegema võistlustel 10x järjest? Suutsin ja lõpetasin trenni enne sörgile suundumist kilomeetriajaga 3.55. Olin omadega ülirahul.

Teisipäeval käskis treener minna ÜMBRIKE jooksma. 6km tavakrossi ette, siis jalkastaadionile ja üle muru diagonaalis kiirendused, mööda äärt rahulikult järgmisse nurka. Niimoodi 20 minutit ja 6km jooksu peale. Tundus lihtne, aga ainuke probleem oli see, et olin lastega ema juures, autot polnud ja ei saanud Viimsi statale minna. Otsustasin minna Randvere kooli kõrvale heitealade muruplatsile. Või mis muruplatsile, see oli pigem selline niitmata aas, igasugused taimed suvaliselt turritamas. Otsustasin siiski tossud jalast heita ja mööda torkivat ja kettaaugulist platsi liduma hakata. 13 korda sain diagonaalitatud, kuni lõpuks sain ilge litaka ühelt tööl olnud mesilase käest otse sääre ja pahkluu vahele. Tõmbasin nõela välja ja otsustasin, et aitab vist, sikutades samal ajal tossud oma murumullaste põrsajalgade osta. RIP mesilane.

’’Tsau! Mul nüüd see tänane jooks ka tehtud. Mis homme teen? Ja millal kava juba saab?’’ käin toas kannatamatult ringiratast nagu loom puuris.

’’No ma ikka katsun selle nädala jooksul kava valmis saada, tööd on nii palju. Aga homme tee siis üks selline tempojooks.’’

’’Hmm, okei. Mis tempoga ja kui pikk?’’

’’Jookse 14km ja tempo võiks ikka selline 4.20 olla!’’

WHAT THE HELL

Mul tõmbas see distants ja tempo algul ikka täiesti jalad alt ära. See on ju minu jaoks juba poolmaratoni võistlustempo ja teha seda üksi sellise lõõskava päiksega..

Tiina, ära suhtu kohe negatiivselt. Viska see tunne peast välja. Sa jooksed selle vabalt ära! Kui sa mõtled juba ette, et on raske, siis nii ongi. Positiivne suhtumine on kõige alus!

Kuigi ma olen oma trennidega olnud alati selline üksik hunt, siis tundsin, et selleks trenniks tahaks hädasti kaaslast. Hakkasin läbi analüüsima oma võimalusi. Liina Kivi on mängust väljas praegu. Järgmisena tuli silme ette Liina Tšernov, kes ma tean alles mõned päevad tagasi tegi oma tavajooksu 4.11 tempoga. Temale poleks see midagi. Võtsin Liinaga ühendust, kuid tal olevat nädalavahetusel Eestikad ja minu tempokrossi ajal puhkepäev. Kahju, teine kord!

Teine inimene, kellega väga tahtsin jooksma minna oli Kaisa Kukk (Eesti TOP3 naisjooksja), kellega ma küll kunagi trenni pole koos teinud, kuid tean, et elab minu läheduses.  Sain sama vastuse. Nädalavahetusel Eestikad, aga teinekord võiks küll.

Uurisin erinevaid inimesi, kes äkki saaks rattaga saata (jook oleks eriti hästi siis käepärast). Seejärel panin Facebookis enda ja Jooksupartneri Klubi seinale üleskutse:

img_1883.png

Hommikul pudru kõrvale avasin Facebooki ja lootsin sealt häid uudiseid lugeda, kuid asjatult. Liiga pikk distants, liiga kiire tempo, liiga palav või lihtsalt tööpäev. Aga pole viga. Olen alati jooksnud oma trennid üksi ja mis see seegi kord ära ei ole. Leidsin kapipõhjast ühe imepisikese pudeli, mis mahtus ilusti vöö peale, tegin valge nokaka kraani all märjaks ja välja ma läksin.

See pole sulle mingi probleem, sa saad hakkama!

Tegin soojenduseks kerged kaks kilomeetrit Viimsi Statoili, st Circle K-sse. Kuumus oli jõhker.

STOP! Ära mõtle selle peale!

Jõin seal oma veepudeli tühjaks, lasin kraanist uue ning hõõrusin näo külma veega üle. Ainuke vari läheduses oli bensuka taga, kus sain ära teha võimlemise ja mõned jooksuharjutused. Teadlikult valisin stardiks selle koha, sest algab mäe pealt ja jooksu alustuseks kohe esimesed 500m mõnusat laskumist, mis peaks looma positiivse mindseti. Tegin endaga kokkuleppe alustada 4.30 tempoga ja edasi vaadata, mis saab. Kuumaga pole mõtet üle panna. Enne jooksu algust sidusin veel tossupaelad üle ja vaatasin, et issand milline mu jalg on. See mesilase sutsaka koht oli paistes, huugas kuumalt ja räigelt sügeles. Soojenduse ajal ma vist pool teed tegelesin selle kratsimisega. Selline tunne oli, et võtaks mingi traatharja ja sügaks segaseks.

IMG_1912.JPG

 

Jalg liigub, järelikult saad sellega joosta! GO!

Esimene kilomeeter läks lukku 4.28. Sain aru, et sellest kiiremat ma tänastes oludes ei suuda. Kuidas ma küll peaks jõudma 10km joosta iga kilomeeter alla 4 minuti?

Pole midagi, see on tänane päev, tänased olud ja tänane seis. Sul on kaks alla 5 tunnist ööd seljataga. Tänane jooks ei defineeri su võistlusi tulevikus. Sa oled täiega tubli!

Tundsin, et seekord kisub sinna kannatamise poole, kuid sisendasin endale, et see ongi praegu oluline. Ma lähen ja teen selle ära ja olen pärast seda palju vintskem. Trennid, kus kõik läheb mängleva kergusega toidavad ainult mu enda ego. Tõeline õppetund tuleb läbi enese proovilepaneku ja sellega hakkama saamise. Püüdsin leida erinevaid pidepunkte, millest kinni haarata. Näiteks suunasin pilgu kauguses paistva prügikastini ning üritasin hoida pea mõtetest puhtana. Sellele lähenedes haarasin silmadega  eemal oleva lambiposti, puutüve jne.

Olen kohe-kohe lõpetamas eriti huvitavat raamatut ühest Ameerika parimast naisjooksjast Deena Kastorist. Mind pole veel ükski raamat nii motiveerinud kui see. Ta räägib seal erinevatest mõtlemistehnikatest, mida jooksudel fokusseerimiseks kasutab ning mis tal aidanud oma eesmärgid saavutada. Tõsiselt soovitan! (ise ostsin Amazonist ja downloadisin oma Kindlesse). Seetõttu olen sihilikult juba üle nädala jooksnud ilma klappideta, et tegeleda oma mõtetega ja ennast paremini tundma õppides katsetada erinevaid praktikaid, mis just MIND jooksu ajal aitaks. See on okei, kui üks jooks töötab üks variant ja teinekord hoopis midagi muud.

Kilomeetrid lähevad tõesti vaevaliselt, kuid püsin alguskilomeetriga ilusti samas graafikus. Teen plaani esimene lonks võtta 5ndal kilomeetril. Vahepeal tekivad mõtted, et jooksekski 5km, teeks 1km sörgipausi ja siis kütaks jälle edasi.IMG_1913 Tõrjun need endast eemale ja teen endaga diili, et vähemalt 10km pean ära vastu pidama ja siis edasi vaatame 1km korraga.
Kougin oma minipudeli välja, lonksan vett ja sisendan endale, et see vesi on mu energiaallikas, mis mööda keha laiali valgub ja mulle jõudu juurde annab. Mõneks ajaks saangi sellega mõtted eemale. Kuid kuumus on halastamatu ja 95% teest on täielikult päikese käes. Vahepeal harva heidab mõni hale põõsatutt teele väikse varju ja ma kasutan need kõik ära. Seejärel hakkan visualiseerima, kuidas jooksen sama rada sügisel. Mul on seljas pikad riided, on jahe ja kuivanud lehed kahisevad jalge ümber. Vorm on viimase peal. Ka see võtab mingiks ajaks tähelepanu ära.

Tegelikult on ikka super, et su keha harjub tegema sellistes tingimustes intensiivset tööd. Pressi edasi!

Üheksandal kilomeetril tekkisid kerged külmavärinad. Selge pilt, vedelikupuudus. Keha oli nii kuumaks läinud, et higistamisest enam jahutamiseks ei piisanud. Kulistasin oma viimase jupi vett sisse ja otsustasin, et jooksen kuni 12nda kilomeetrini.

Tiina, su jalad ju kerivad tegelikult jumala hästi. Keha ei ole väsinud, see on su vaim, mis tahab lõpetada ja viriseda. Sinus on nii palju enamat, kui sa ise arvad endas olevat! Pinguta edasi!

cropped-mind-believes-blog

Järsku tuli oma pool kilomeetrit puudevarju. Tänasin neid selle jahutuse eest ning leidsin endas uue jõu edasi minna. Enam polnud küsimustki, kas joosta 12 või 14km – ikka lõpuni välja. Otsustasin viimase kilomeetri natuke rohkem pingutada ja suutsin endast veel 4.14 välja pigistada.

Super, Tiina! Kui sa midagi usud, siis sa saad selle!

Lõpuaeg 1:02:29 ja tempo 4:28, keskmine pulss 172, max 181. Nii kõrgeid numbreid polegi see hooaeg trennis näinud. Lõdvestussörgi asemel kõndisin kilt koju ja kratsisin jälle jalga. Jooksu ajal oli see täitsa meelest läinud.

Jooksmiseni!

IMG_1841

PS! Pilt on illustratiivse tähendusega ja ei oma mitte mingit seost kirjeldatud jooksuga.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s