Öös on asju ehk Ööjooks

Ma pole veel ühelegi võistlusele nii enesekindlalt läinud kui laupäeval Rakveres toimunud Ööjooksule. Nii veendunud olin endas, et nüüd ongi see tõotatud päev käes, kui jooksen finišikaare alt käed üleval sisse ja suudlen hellalt maapinda, kellal stabiilne 3 ja 50 komadega tempo vilkumas. Ma teadlikult visualiseerisin seda mitmeid kordi, et mu keha harjuks juba rakutasandil selle ideega ja võtaks kui elu loomulikku osa. Ka kellegagi eelootavast võistlusest rääkides ütlesin kõva häälega välja, mida ma lähen jooksma – uus isiklik rekord aka kümps alla neljakümne minuti.

img_2240.jpg

Ma polnud varem sel võistlusel käinud ja veidi harjumatu oli mõelda, et start on alles 21.40 ning joostakse pilkases pimeduses. Olin juba nädal aega isegi trennid hommikul kella 10 pealt nihutanud pigem hilisemaks, et pingutuse aeg ei oleks nii drastiliselt erinev. Isegi kui ma südame põhjas natuke tundsin, et võibolla ikka pole veel selleks valmis, siis ma sellist mõtet mitte kordagi valjult välja ei lausunud. Öeldakse ju et, sõnadel on jõud..

Mäletan, et värvisin Liinat maja ees oodates isegi huuled punaseks. Noh, et pidulik värk ikka ju. Pakkisin igaks juhuks ööbimise asjad ka kaasa, sest polnud veel 100% kindel, kas tahan jääda teistega koos Moonika (Pilli) juurde ööbima või sõidan ikkagi öösel tagasi. Otsustasin õhtu pealt vaadata, sest uue võimsa isikliku puhul tahaks ikka tegelikult veits tähistada ka.

Kohale jõudes olid treener ja teised juba seal ning riietusid, et hakata stardipaika liikuma. Vahetasin ka käbe kleidi võistlusvormi vastu ning pakkisin SPA asjad kaasa. Kuulutasin kõigile, kuidas täna alles tuleb reks. Ja kuna Moonika oli veel korralduskomitees, siis arvas, et olen kindel poodiumi pretendent. Oi, mu kõrvadele oli see nagu sulamesi..

IMG_2199

Terve soojenduse aja liikusin ringi lollakas naeratus näol. Kõik kuidagi sujus eriti hästi ja tundsin, kuidas täna tuleb see 3.55 tempo ära ja äkki isegi pareminigi. Õhtu hakkas vaikselt hämarduma ja tee ääres süüdati suured küünlad. Näha oli, et rajal on palju meeleolu punkte ja ürituse nimel kõvasti pingutatud.  Rahvas hakkas juba stardikoridoridesse sagima ning seadsin ka ise sammud sinna poole. Stardid olid planeeritud 21.30 poolmaraton, 21.35 4km jooks/kõnd ja 21.40 10km. Minu viimasel stardil eraldi numbritega tsoone polnud seega kogu mass (3919 lõpetajat) pidi ise reguleerima, kas trügivad ette või alustavad tagant. Mul ei tulnud isegi mõttesse sinna pressima minna ja ootasin väljas pool stardikoridori enda jooksu algust.

Pean ütlema, et ma polegi ühelgi nii ägedal jooksuvõistlusel ise osalenud. Kõige lähem sellele oli New York Half, kus ka rahvas täiega elas kaasa ja muusika mürtsus igal pool. Kindlasti aitas meeleolule kaasa eriti mõnusalt soe ja sume õhtu (no ma räägin, et nagu välismaal) ning stardiks juba mustjalt pimedaks muutunud taevas. Rahvale lasti  kaasakiskuvaid viimase aja pop-lugusid ja stardi ajal tulistati korralikult leeke õhku. Selline möll käis, et ma ise täiega tantsisin kaasa. Naersin veel omaette, et päris äge on niimoodi võistlustele minna, et suurim asi, mis häirib oma äsja murtud küüs, mille terava ääre vastu mu näpud end pidevalt mehhaaniliselt hõõrumas leidsid.

Ja siis lastigi juba 4km rahvas teele, et 10km osalejad saaksid ühtlase massina mööda koridori stardijooneni voolata. Supsti, lipsasin raja äärest sisse ja astusin nagu tõeline tšempion esiritta, et mõne minuti pärast teha oma elujooks. Seekord mul mingit väga suurt närvi sees ei olnud, sest teadsin, et kõik trennid on korralikult tehtud. Tuleb lihtsalt joosta ja nautida oma uusi kiireid jalgu.

Sekundeid hakati lugema 10..9..8..7..6..5..4..3..2..1 PAPAHH!!

Õhk vihises kõrvus, jalad olid kerged ja mingit trügimist ei olnud. Lase nüüd minna, Tiina! Otse ees lasti linna kohale ilutulestikku, muusika kõmises läbi ihu ja mina jooksin nagu ma pole veel kunagi jooksnud.

Kell 00.30 istun higiselt libedate kehade vahel kinni kiilunult Aqva Spa aurusaunas. Näppin vaikselt oma sisse hõõrutud jalgadelt soolatükke ja mõtlen, mis siis valesti läks. Einaril oli ikka õigus, kui mulle Rakverre jõudes ütles, et ega siis praeguse trenninädala pealt veel jalgades kiirust sees ei ole. See tuleb ikka 2-3 nädala pärast kui on ’’päris’’ võistlused. Ma olin ainult käega rehmanud, et tuleb küll.

Tegelikult esimesed 5km liikusin ilusti graafikus ja olin omadega plussis.  Ja siis enam ei olnud. Polegi muud öelda. Samas tulemus oli 40.30, uus isiklik nelja sekundiga. Koht üldarvestuses 35 ja naistes 6. Keskmine tempo 4:03. Viimati kui 10km jooksin Raplas, siis oli aeg 41.57 ja pillisin bensuka taga. Seekord olin kuivade pisarikanalitega ja vaid veidikene pettunud, aga üldjoontes rahul.

Seda olin õppinud ühest eliitjooksja raamatust (Meb for Mortals: How to Run, Think, and Eat like a Champion Marathoner), kus Meb ütleb, et alati hoia peas ka plaan B ja isegi C, kui näed, et A või B ei õnnestu. Ning mis kõige tähtsam  – ära karista end selle eest, kui midagi ei õnnestu.

Ja niimoodi seal laval istudes ja mõtiskledes tabasin end ära tundmas väga palju positiivseid asju. Ma ju ikkagi sain selle, mis soovisin – uus isiklik! Või näiteks teadmine, et ma olen terve, jalad liiguvad ja minus on veel NII palju sees. Saan selle veel kõik see aasta ära realiseerida. Ja kasvõi seegi, et saan praegu rahulikult sõpradega sauna võtta ja ei pea laste järele jooksma või neid erinevates poosides ’’metsikus jões’’ ujutama. Minu viimane lastega ujumas käimine lõppes sellega, et sel ajal, kui Poisile tosse jalga aitasin, hiilis Tüdruk vaikselt minema ja leidsin ta lõpuks hiirvaikselt duširuumis mõnulemast. IMG_2238Mähkisin ta siis paljalt poolniiskesse rätikusse ja kihutasin läbi tuuleiilide auto poole. Seda vaid selleks, et seal avastada, et võtmed (jah, JÄLLE need autovõtmed) kadunud. Kui ma olin siis kõik Spa kapialused korduvalt läbi roomanud ja viimsegi prügikasti (väkk) läbi sorteerinud, leidsin selle neetud võtme ühest ebareaalsest väiksest pilust. No selliselt täpselt ühe-aastase kükitamiskõrguselt. Need oleks võinud seal rahulikult mitu aastat vedeleda.

Jah, on ikka palju asju, millest rõõmu tunda!

IMG_2239

Nüüd pole muud kui oodata kahte tähtvõistlust – Jüri Jaansoni 2 Silla jooksu ja SEB Sügisjooksu.

Rekorditeni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s