Alla neljakümne tüdruk

Piik, piiki..PEAKING!!!!

Jep, jep…kellal juba mitmendat päeva särab iga sportlase unistuste sõna PEAKING ehk tadaaaa: oled jõudnud vormi tippu. Ja ERRRRRRITI mõnus, kui see satub juhtuma täpselt sellele ajale, kui on mu võistluskalendri oodatuimad sündmused.

IMG_2308

Aga kõigest lähemalt.

Nagu blogilugejad teavad, siis Rakvere Ööjooksul pikisilmi oodatud 40 minuti alistamist 10km distantsil ma realiseerida ei suutnud. Kuigi olin enesekindlus ise ja läksin mütsiga lööma. Ikka ei tasu enne jooksu juba peas lööklauseid ja blogi sissejuhatust hakata oma suurepärasest eduloost koostama. Nagu Meb oma raamatus ühe väga olulise asjana eesmärkide seadmisel välja toob – don’t get cocky (ära muutu upsakaks)!

Rakverest lahkudes sain treenerilt kaasa armsate varesejalgadega kritseldatud A4 järgnevast kahest nädalast ehk manuaali, mida-teha-et-jõuda-vormi-tippu-kahe-silla-jooksu-ajaks. Alla oli suurelt kirjutatud OLGU TEHTUD! ning virutatud veel TREENER koos allkirjaga. Vot nii käivad need asjad meil.

Ja ma tegin kõik nii nagu vaja. Veatult. Trennideks olid ainult kiired lõigud, mis vaheldusid taastavate jooksude ja puhkepäevadega. Oleks kogu jooksuhooaeg selline, siis istuks küll või sees. Kuid kerkis üles hoopis üks teine probleem. Nimelt oli eesootav Pärnu Kahe silla jooks pühapäeval ja mul polnud lapsi mitte kellelegi jätta. Sven sõitis reedel kuuks ajaks Ameerikasse (jah, te lugesite õigesti. Trennid vs lastelogistika lõpubossi level), minu vanemad läksid Odessasse, Sveni vanemad Saaremaale ja vend Lätti. Liina pakkus, et ta võib siis lapsed enda juurde võtta, aga ei olnud südant teda tema isegi vähestel vabadel päevadel enda lastega koormama hakata. Õnneks viimasel hetkel andis Sveni ema teada, et nad ikkagi ei lähe Saaremaale ning mul oli roheline tuli minna.

Nii kui lapsed laupäeva õhtul magama jäid, hakkasin mina kotte kokku pakkima. Üks endale Pärnu ja teine või tegelikult TEISED lastele kaasa (ma ei tea, kuidas nende asju alati nii paganama palju on). Poiss muidugi tühjendas mu pandud kompsu hommikul kohe ära ja asendas talle meelepärasemate asjadega – piraadi silmaklapp, mõõdulint, luup ja mis seal kõik olid. See selleks. Endale võtsin seekord kindlasti päikseprillid kaasa, sest ei tahtnud oma segamini näoga jälle Sportfotos ilutseda. Teise muudatusena otsustasin seekord proovida pulsivööd. No niimoodi sportlikust huvist. Tavaliselt ma võistlustel seda kunagi ei pane, sest olen kunagi jooksnud nii, et see vajub alla ja siis laperdab kõhu peal. Hullult vastik.

Hommik sujus nagu kellavärk. 8.30-ks sain lapsed vanaemale üle antud ja startida Pärnu poole. Enne pidin veel ühe Jooksupartneri linnast peale võtma. Küsisin Katriinilt, et kuidas tunne on ja ta vastas, et tal pole kunagi erilist närvi sees enne võistlusi. Mul igatahes oli. Kui ta mul kenasti kõrvalistmel kerra keeras ja magama jäi, siis hakkasin ennast analüüsima.

Miks mul siis on selline närvivõbelus sees? Ma olen tegelikult kõik trennid teinud peale Ööjooksu ära nagu peab ehk seis peaks hetkel parem olema. Jõudsin endas selgusele, et see ärev tunne tuleb enne võistlust sisse, sest ma tean, et seal suudan ma niimoodi pingutada nagu ei kunagi varem trennis. See on mingi tume ja tundmatu maa, kuhu ma võistlustel igakord lähen. Kombin oma füüsilisi piire, kus keha hakkab iseennast pingutuse eest kaitsma ja aju saadab signaale tempot alla võtta, samal ajal mu vaim peab suutma seda heitlust piisavalt kaua kannatada. See teadmine, et võistlustel saad sa teada oma PÄRIS vormi on ühtpidi väga erutav ja samas ka hirmutav, sest kõik selgub alles rajal. Ja see kehtib tegelikult ükskõik, mis tasemel sa jooksed. Uhh..loodan, et saite aru, mida ma öelda tahan.

Pean ütlema, et sain enne võistlust uskumatult palju toetust ja see tegi südame nii soojaks. Sõnumeid tuli ja helistati ning inimesed siiralt soovisid, et tuleks ikka seekord see alla 40 ära. Lubasin seda kõigile, kuid ei mõelnud sellest rekordist niimoodi kui Ööjooksul. Pigem sisendasin endale, et pean võitlema, oskama kannatada ja mu keha on selleks tegelt ka võimeline. Kaks Jooksupartneri meest (aitäh, Priit ja Mart) pakkusid abi, et teevad esimesed 5km minuga koos, et hoiaksin õiget tempot. Plaanisin minna 3.55-3.59 vahemikus ja kindlasti mitte esimesel kilomeetril jälle üle panna. Kuna Priidu stardinumber lähenes juba tuhandele, aga minu ja Mardi omad jäid esimese 100 sisse, siis otsustasin temaga minna, sest saime samast koridorist kõrvuti startida. Küsisin veel mitu korda üle, kas tal kell on töökorras ja kindlalt ikka oskab õiget tempot hoida. Mul paluti ainult rahuneda. Vahetult enne starti, kui läksin autosse võistlusvormi selga panema, avastasin, et olin unustanud päikseprillid, pulsivöö ja jooksusokid maha. Meenus, et mul olid kodus esikus kaks seljakotti kõrvuti ja siis pakkisingi neisse mõlemasse asju. Hea tola. Tuletasin meelde, et ega sokid ja prillid ei jooksegi täna, ikka mina ise. Ja õigel sportlasel ongi nägu kõver peas.

Peale stardipauku saime kohe hea positsiooni kätte ning trügima ei pidanud. Nagu ikka tundus alguses, et phh..mis tempo, paneks juurde? Õnneks hoidsime ühtlast ja Mart muudkui korrutas: ’’Saame hingamise paika ja lähme vaikselt!’’ Esimene km aeg tuli 3.54. Sobib! Olgu öeldud, et kui joosta 4 minutit kilomeeter, siis tuleb 10km aeg täpselt 40 minutit. Seega väike varu paha ei teinud. Järgmine kilomeeter tuli juba 4 minutit. Kolmas läks üldse juba üle mõned sekundid. Mart ütles, et rahu rahu, teisel pool silda saad mäest alla joosta ja kõik tasa teha. Mõtlesin oma peas, et krt Mart, mida sa ajad. Ma ei taha kuskil paari kilomeetri pärast olla sekunditega võlas ja siis hakata midagi tagasi võitma. Aga hoidsin suu kinni. Enne starti mainisin talle, et ma joogipunktides juua ei taha, aga kui esimene staap paistma hakkas, siis ikka tundsin, et oleks vaja. Mart, vana džentelmen, palus daamil edasi joosta, et siis ise joogid tuua. Kena rajateenindus.

Tagasipöörde sild hakkas juba lähenema ja poetasin vaikselt: ’’Mart, jookse minuga lõpuni. Palun!’’ Tundsin, et ma ei suuda üksi järgmised 5 km võidelda, sest see kerge alguse tunne oli kadunud nagu vits vette. Sain veel silla pealse tuule koha Mardi selja taha poetud, kuid sillalt laskudes (see koht, kus ma nüüd oleks pidanud sekundeid tagasi võitma) viipas ta käega vaid ette poole: ’’Vaata, see tüdruk seal ees (Brit Rammul), hoia temaga koos, ta on hea jooksja.’’ Seejärel oli Mart kadunud ja PÄRIS jooks algas.

Kella ma eriti ei vaadanud, sest Jaansoni rada on mul Pärnus suvitades täiesti jalga kulunud. Seega mida sa seal kilomeetreid ikka passid, kui nagunii tead igat kurvi ja eesootavat distantsi. Ainult kilomeetri märkide juures vaatasin läbitud aega ning selle järgi arvutasin oma tempot. Kell piiksus vaheaegu mõned sekundid enne või pärast märke ja neile tähelepanu ei pööranud. Iga posti juures vaatasin, et varu on kadunud ja nüüd jooksen juba ainult TÄPSELT aega, st kui sama tempoga jätkata, siis tuleb 40minutit. Tunne oli juba mega raske ja oma peas heitlesin pidevalt tundega, et ah, vahet pole. Lähevad need sekundid üle, siis lähevad, eks järgmine kord proovin uuesti. Aga ma ei tahtnud seda uuesti proovida. Tahtsin KOHEoma aja ära joosta ja seega võitlesin, võitlesin, võitlesin.

8ndal kilomeetril seisis Einar oma põnnidega raja ääres ja möirgas: ’’Davai, Tiina, pane nüüd!!! Kannata veel 2 kilomeetrit!’’ Kellal lõi ette täpselt 32 minutit. Õudselt raske oli. Tiina, kas sa tõesti tahad joosta kümme sekundit nüüd 40 minutist üle? Pea vastu need kaks kilomeetrit! Kui sa praegu alla annad, siis sa seda see aasta ära ei jooksegi!

Vahepeal vist hakkas isegi vihma sadama, kuid eriti ma seda ei mäleta/tähele ei pannud. Taamalt hakkas paistma lõpusild. Seal kuskil sai 9km täis, kuid ma märki ei näinud. Silla alt kuni finišisse oli minu jaoks tundmatu rada ja ma lihtsalt andsin jalgadele tuimalt valu. Sain aru, et ma reaalselt võingi oma eesmärgi ära täita ja mitte mingi hinna eest pole ma nõus seda loovutama. Ma ei suuda mõeldagi, et peaks nädala aja pärast sama palju kannatades seda SEB-l murdma hakkama.

Kell näitas 9,2km joostud. Tiina, ainult 2 staadioni ringi. See pole enam midagi. Ära anna alla! Lõpuks oli kurv ja pöörasin majade vahelt jõe poole tagasi. Nägin eemal terendavat finišikaart, kus ma teadsin tiksub üks suur kell armutult minu kahjuks. Jooksin. Viimaks hakkas silm ka sekundeid seletama. 39.30..31..32 ja sinnani oli veel hiiglama pikk maa. Sel hetkel pigistasin ma oma kehast välja selle viimsegi mahla, mis sai. Mõtlesin, et suva, oksendan kasvõi samal ajal, kui joonest üle astun, aga neid sekundeid ma ära ei kingi. Jooksusamm ja -vorm väändus millekski ebaloomulikuks ja siis järsku oli see TEHTUD!

40667500_1022035258159995_287928242382307328_n-2

Mart ootas mind mõned meetrid peale finišit ning juba soovis õnne. Pilt virvendas, silmad vaatasid kõõrdi peas ja jalad olid nagu kissellist, kui ma tuigerdades tema peale toetusin. Hiljem üks tuttav ütles, et oli samas raja kõrval ja tahtis üle ääre hüpata, sest arvas, et ma kukun kokku ja peab kiirabi kutsuma. Mind olevat olnud lausa õudne ja hirmus vaadata. Ma eriti ei mäleta, kuhu Mart kadus, aga tuikusin vaikselt medalit ulatava tüdruku poole. Pea oli ikka täiesti segamini. Aga see polnud enam oluline. MA SAIN HAKKAMA!

JJ_2018_1004_web

Lõpuaeg uue isikliku rekordiga 39.54!

JESSS!

 

IMG_2380.JPG

JJ_2018_1048_web.jpg

3 kommentaari “Alla neljakümne tüdruk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s