Tallina Sügisjooks

Vanasti oli Sügisjooks mu võistluskalendri tippsündmus ning mäletan, et kui 2011 suvel Margus Pirksaarelt esimest korda kava võtsin, siis eesmärk oli murda 50 minuti piir. Mul oli täielik kinnisidee, et suudaksin ükspäev joosta alla 5-minuti tempoga või nagu ma tol ajal mõtlesin, siis kiiremini kui 12km/h (nii naljakas praegu mõelda, et ma arvutasin oma jookse ainult sellisel viisi. Kui keegi ütles oma tempo minutites, siis küsisin: ’’Ei-ei, mitu kilomeetrit tunnis sa jooksed?’’). Olin aasta varem jooksnud seal 50.50 ja tahtsin paremini. Ja ma saingi. Ränkraskelt, aga tuli  49.51. Naistest 116 koht, üldarvestuses 1119. Oi, ma olin rahul.

Poleks ealeski uskunud, et 7 aastat hiljem, mille sisse mahtus kahe-lapse-paus, olen ajaloo suurimal rahvajooksuüritusel 7. naine, üldarvestuses 98 (ESISAJA SEAS..WOHOOO) ja uus isiklik rekord 39.53.

IMG_2410

Peale Kahe silla jooksu valdas mind tohutu rahulolematus. Ma sellest blogisse ei hakanud kirjutama, sest tundus kuidagi tänamatu, et sain ju oma kaua igatsetud eesmärgi ja nüüd ikka veel hädaldan. Ühelt poolt olin rahul, kuid hullult näris sees, et kuidas see 40 piiri alistamine nüüd niiiiiiii raske oli. Veidi oli tunne, et see tuli ikka poolkoba peale, sest enamus jooksust jooksin siiski ilma igasuguse varuta. Ja kui ma veel mõtlesin, et pean 6 päeva pärast uuesti rajale minema, siis oli kõik see kannatus liiga värskelt meeles. Selline tunne nagu öelda äsja sünnitanud naisele, et yo, 6 päeva pärast tee uuesti. Lapsed on ju toredad… aga kohe uuesti. No, thank you!

Lisaks ärkasin ma esmaspäeva hommikul valusa kurguga. Mõni patsutaks seljale, et näed, oledki enda tippvormi jõudnud (lause, mis mitte kunagi enesetunnet paremaks ei tee). Mis seal ikka. Vana hea ingver-mesi-sidrun ja pidev korrutamine endale: ’’Ma ei jää haigeks!’’ päädisid kolmapäevaks kiheleva ja pooltatise ninaga. Tundsin, kuidas käin üliõhukesel jääl, kuid osavalt laveerides on võimalik veel puhta nahaga pääseda. Õnneks reedeks tundsin ennast juba tip-top. Muide, ma ei mäleta mitte ühtegi aastat, kus mul poleks 1-2 nädalat enne Sügisjooksu tulnud sellist külmetusetunnet. Ju ilm veits muutub ja kuigi kraadiklaas veel näitab ilusaid soojakraade, siis salakavalad tuuled juba sahistavad. Mis ma teistmoodi varasematest aastatest tegin oli see, et ma absoluutselt ei lasknud endale pähe negatiivseid mõtteid, et jäängi nüüd haigeks, elu on läbi jne. Võtsin seda nagu mingit sinika-vigastust. On kuskil põlve peal, aga ei mõtle sellele.

1frozen

Ega ma suurt midagi tegema ei pidanudki peale puhkamise ja rahulike jooksude. Kolmapäeval läksin ikka staadionile ja tegin kerge lõigutrenni. Olin just hommikul ostnud uued iseliikuvad ja jalg lippas eriti kergelt all. IMG_2383Kõik ajad tulid kiiremini kui treener kirja oli pannud ning kui ma siis õhinal talle helistasin, et oma imelisest kiirusest rääkida, sain hoopis noomida, et ei oska etteantud tempot hoida. No johhaidii, jälle ei sobi! Jõudsime siiski veendumusele, et väga hullu ei pannud ja ju ikka taastun ilusti laupäevaseks võistluseks ära. Lasi mul veel reede luuslangi lüüa, aga et laupäeval olgu siis 3km + lahtijooksud kohe hommikul vara tehtud. Ma küll ohkasin, kuid nagu tema ütles, siis polevat ju probleemi see 20 minutit leida. Egas midagi, kärutasin laste vanavanaema taksoga poole üheksaks enda poole ja läksin jooksma. Tunne oli hea. Kõva!

Jõudsime veel poisiga hommikul Mesikäpa lastejooksul ära käia, kust tüüp ülirahulolevalt lahkus ilgelt suure kotitäie magusaga ja ENDA medaliga. Emana, kes lastele eriti magusat ei anna, väga keeruline olukord. Kui mu lapsed kunagi peaks seda lugema, siis jah, seal pakkides tegelikult ei olnud ainult põhjakirme.IMG_2433

 Seejärel viisin ta vanaema juurde ning suundusin ise koju magama.

Äratus 15.00.

Leban vaikselt voodis ja loen juba 2 nädalat seinal olnud rasvaselt kirjutatud lauseid: TÄNA TULEB IMELINE PÄEV! MA SUUDAN JOOSTA OMA VÕIMETE MAXIMUM PIIRIL!

Einar ütles, et nüüd on pinge maas ja täna võin jooksu nautida. See polevat nagunii mingi rekordite rada ja tingimused keerulisemad. Nop, ma annan täna oma maksimumi!

Järgmine hetk kiman muusika põhjas linna poole ja tuju on nii laes. Pargin auto keskuse lähedal olevasse parklasse, uksed lukku ja hakkan ära kõndima. Aeg juba tiksub kuklas veits. Heidan pilgu parkimistahvlile ja mida ma näen. Joppenpuhh. Iga alustatud 30 minutit 2€. Pole vist linnas väga ammu käinud või see ongi OK summa? Ah, olgu peale, kusagile teise linna sõit oleks veel kallim. Kiirustan võistluskeskuse poole, et paluda rinnanumbrile eraldi märget parema stardikoridori jaoks. Hullult kipitab, et äkki läheks ikka pargiks kusagile teise kohta, aga ei taha aega selle peale raisata.

Ma olen alati mõelnud, et kui on vaja aastas mingi kindel kuupäeva välja valida mõne tähtsa õueürituse korraldamiseks, siis septembri teine nädalavahetus on kindla peale minek. Ma ei mäleta, et oleks kunagi halba ilma olnud, aga sellist 26 kraadist kompveki küll poleks oodanud. Mulle sobis!

Eelneva nädala jooksul kui autoga linna asja oli, siis tegelikult kaks korda mõtlesin, et sõidaks uue raja läbi (viimati jooksin siis, kui rada veel läbi Pirita läks), aga sinna paika see jäi. Oligi hea, sest kavatsesin riskida ja ei tahtnud midagi ette planeerida või varusse jätta. Seekord olin ainult mina ja rada, mitte kellegi teise peale ei tahtnud lootma jääda.

Jooksu algusest midagi suurt rääkida ei ole. Kõik oli ideaalne. Rütm sujus ja tunne oli hea. Kui Pärnus oli ehk taktikaliselt õige, et tegin alguse Mardiga koos, siis seekord tundsin, et naudin üksinda jooksu. Piiraja on maas ja kui vaja, siis valin ise sobiva selja, kelle taga tiksuda. Rada oli ka mu meelest super luks. Mõnusad pikad langused ja suht märkamatud tõusud. Nii kui korrakski kuskil tuulekest tundsin, tõmbasin mõne selja taha. Aga patt oleks ilma üle nuriseda. Kilomeetriajad kruttisid meeldivalt: 3:52; 3:57; 3:54; 3:56; 4:01; 4:00; 3:58; 4:00. Kaheksandaks kilomeetriks olin omadega ilusasti ca 20 sekki plussis. Alates teisest kilomeetrist teadsin, et tuleb KINDLALT alla 40-minuti jooks. Ka isiklik. Iseasi, mis lõpuajaks jääb.

Mingi hetk pidi jooksma läbi kultuurikatla. Täitsa uksest sisse ja teiselt poolt majast välja. Keegi veel tagus trumme seal. Tore fun lisa neile, kes tulid tõesti tujutõstvale jooksuüritusele, aga mulle üldse see ei sobinud. Vist liiga suur rütmimuutus. Peale seda oli veel väike tõus, et siis keerata Paksu Margareta kandis tagasi Vabaduse väljaku poole. Ja siis – KABOOM. Kõik. Jumala lukus omadega. Teadsin, et kusagil 8ndal kilomeetril on treener raja ääres mind ergutamas. Kahjuks loodetud energiasüsti sellest ei saanud ja niimoodi ma reaalselt hambad irevil need viimased 2 kilomeetrit rassisin.

SF-05928e8f4b34104602f0102481d61a55Kaasaelajate hulk lõpu lähenedes kasvas hüppeliselt ja kuulsin väga mitmest kohast: ’’TIINA, TIINA, LÄHEB LÄHEB!!’’(suuuuuuur aitäh teile ja kõigile Jooksupartneritele joogipunktis!!!!!) Siis juba keerasin Viru väravatest vanalinna sisse ja valmistusin lõpuheitluseks. Olin soojenduse ajal selle osa huvi pärast läbi sörkinud ja teadsin, et lisaks ebamugavale pinnasele on see ka kergelt tõusvas joones. Väsinud jalgadele lausa püstloodis. Peale seda oli ainult kurv vasakule ja finišisirge. Nägin eemalt, et kellal oli taas 39.30..31..32. Teadsin, et jõuan kindlalt, aga kirusin, et nii julmalt olin kahe viimase kilomeetriga aega kaotanud. Sellist kiirendust nagu Pärnus ei olnud jalgadest välja võimalik enam paraku pigistada ning jooksin oma ristis hammastega läbi, kui tablool lõi ette 39.57. Netoaeg* 39.53 ehk isikliku parandus 1 SEKUND. Aga mis põhiline – ma suutsin seda JÄLLE! Ma pole mingi kobapeale alla-neljakümne-tüdruk, ma olen ikka PÄRIS! Ja siis ma särasin õnnest..ka PÄRISELT!

IMG_2405

Kavabossiga.

Jooksmiseni!

*netoaeg – suurtel rahvarohketel võistlustel on finišiprotokollis kõigepealt brutoaeg ehk see aeg, mis läheb käima alates stardipaugust ning netoaeg, mida arvestatakse sellest hetkest, kui Sa ületad stardijoone. Tagumistest koridoridest startijatel võib selleks kuluda lausa minuteid.

3 kommentaari “Tallina Sügisjooks

  1. Anonüümne

    Kuna keegi ei kommenteeri, siis ma olesin esimene ja tahaksin Sind kiita. Väga huvitav lugemine! Kuigi Sa seda ise ei oska ehk näha, aga kõrvalt vaadates ja lugedes Su blogi, oled Sa super tubli naine. Tänud, et jagad enda mõtteid!

    Liked by 1 person

  2. Anonüümne

    Palju õnne! Ulme ikka mis kiirus 🙂
    Kuhu nüüd edasi püüdled? Ja kas on veel see hooaeg võistlusi plaanis?
    Kas sa jälgid mingitpidi toitumist ka, et enne võistlusi mingit kindlat moodi vms? Ja kas rajal/enne jooksu võtad geeli ka?
    Igatahes Sul on ikka nii tore blogi, kohe motiveerib ennast ka jooksma 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s