Tiina Kross Kala

Sissekanne vanglapäevikust:

Siin ma siis istun. Joon kohvi, vastan meilidele ja teen ümberkorraldusi. Lapsed magavad. Vaikus.

  • autohooldus: cancelled
  • maniküür: cancelled
  • Poisi ujumine: cancelled
  • Tüdruku ujumine: cancelled
  • Kokkusaamised: cancelled
  • Enda homne trenn: unkown
  • Enda ülejäänud trennid: totally unknown
  • Sveni tagasitulekuni: 10 days

Tegelikult ma kartsas ei istu, lihtsalt Poiss on eilsest kõrges palavikus ja oleme kodus lõksus. Samal ajal traavib Tüdruk max elujõus mööda tube ringi ja igatseb õue. Ah, tavaline argipäev nii mõneski teises kodus praegu.

Mis siis vahepeal saanud on?

Peale augustikuu Ööjooksu (kus mul jäi 40 piirist 30 seki puudu) tegin oma tavapärast metsasörki ning jõudsin arusaamale, et on vaja uut eesmärki. Olin veendunud, et 40-piir saab lähimate nädalate jooksul kas Kahel Sillal või Sügisjooksul alistatud, kuid egas peale seda saa veel susse varna riputada ja puhkeasendisse jääda. Nii ma siis kohe peale metsast tagasitulekut helistasin treenerile ja andsin teada, et ma sooviks minna oktoobris toimuvale Eesti murdmaa karikavõistlusele. Nägin seda ette nii, et teen oma maanteejooksud ära ja siis kohe peale Sügisjooksu hakkan valmistuma klassikaliseks krossiks. Ega mul eriti aimu pole, millesse ma ennast mässisin, aga tundub lahe. Võistlused toimuvad 13.oktoobril Jõulumäel. Rada peaks olema ikka korralik: liiva, juurikaid, 100% metsaalust ja mis põhiline – üles-alla. Ehk teisiti öeldes, selline 6 km RÕVEDAT andmist. Kuna tegemist pole rahvajooksuga, siis kohale tulevad oma ala parimad ning võistlust peetakse naised ja mehed eraldi. Loodan, et tuleb ikka vähemalt 15 osalejat nagu eelmine aasta ja päris viimaseks ei jää.

th.jpeg

Nüüd ongi siis see aeg käes, kus mõlemad 10km võistlused on läbi ja olen 90% jooksudest metsaradadele viinud. Lisaks on lisandud üks uus katsumus. NAELAD.

Täpselt nii! Plaan on minna krossi jooksma naglidega, sest kuuldavasti kõvemad vennad seda ainult nii teevadki. Ega ma ka kehvem ei taha olla. Probleem on ainult selles, et kuidas selle viie nädalase ettevalmistusperioodiga parandada suhteid mu kallite sääremarjade ja naglide vahel? Mäletatavasti piisas mul suvel ainult paarsada meetrit uute naeltega proovida ja kõmm, nädal käisin ringi nagu vigane pruut. Nüüd olen eelmistest (suurtest) naglidest lahti saanud ja uued (parajad) muretsenud. Valituks osutusid Nike Zoom Matumbo 3. Need kvalifitseeruvad tegelikult 3-10km pikamaa naelikute alla, kuid veteransportlased räägivad, et sobilikud ka krossiradadele.

Cheap-Most-Popular-Nike-Zoom-womens-mens-boost-Matumbo-3-Hyper-Cobalt-Black-Ghost-Green-White-Unisex-Distance-Spike-for-sale-black-friday-4-750x750

Alles nädal aega tagasi saigi tutikad jalga tõmmatud ja Nõmme metsas kildiseid lõike joostud. Tunne oli nagu oleks tavalise tossu asemel jalas naeltega sokid. Nii imelikult õhukesed ja kerged. Käisime enne treeneriga joostava ringi läbi ja ta korrutas pidevalt: ’’Pane nüüd tähele, kust sa pead ära pöörama. Jooksu ajal tundub rada teistsugune. Jälgi juurikaid ja hoia õiget tempot!’’ No jumala eest! Nagu ma esimest korda nüüd Nõmme metsas oleks. Kes seal ikka ära eksib?

Kes-kes? Eks ikka mina kohe esimesel lõigul.

Tõsi ta on. Kui pead ikka täiega jooksma, siis meel ja tajud nii muutuvad. See, mis kõndides tundub ilmselge ja avar metsapööre, muutub joostes siuh-vilks-ja-möödas. Jooksin kusagile täiesti valesse kohta ja kui kellal sai 1km täis, siis hakkasin lihtsalt kõndides stardipaika otsima. Kui kohale jõudsin, oli treener kadunud. Ta vaeseke ootas mind stopper käes ja kui vaatas, et aeg juba LIIGA palju üle läinud, läks mind otsima. Hüüdsin: ’’EINAAAAAAR, EINAAAAR,’’ ja jooksin nüüd omakorda teda otsima. Nagu mingid kaotsi läinud seenelised. Lõpuks leidsin ta poolelt rajalt ja lugesin ta pilgust, et tundis siirast kergendust mind nähes. Arvas, et ma kukkusin ja vedelen nüüd katkiste jäsemetega kusagil käbide keskel männi all. Pean ikka teda rohkem kuulama ja tähelepanelikum olema! Pärast jääb teisel minu pärast süda seisma. Järgmised lõigud seisis ta juba pöördekohal ja ma tegin trenni korralikult ära. Metsast lahkusin sussi-sahistaja sammuga. Jalad olid hullult valusad. Õhtul, kui lapsed olid magama pandud istusin Epsoni soolavannis ja lootsin, et pääsen kergemalt. Aga ei pääsenud. Sääred jälle nädalake kenasti tunda andnud.

Pirita sügisjooks

IMG_2544

Pühapäeval toimus mu kodukandis selline ’’väike’’ 454 osalejaga külakrossike, kuhu plaanisin juba ammu minna ja lapsedki kaasa võtta. Kuid hommikul tundus see ilm kuidagi nii kahtlane ja kuna oli veel külmaks ka pööranud, siis mõtlesin, et tühja neist lastejooksudest ja jätsin nad ema juurde. Hea oligi, sest kui ma stardijoonel minnalaskmist ootasin kallas kenasti krae vahele ja jooksin külma joana mööda selgroogu alla. Andke juba see paganama start, külm on!

Kui eelmine päev treeneriga arutasime, mis tempoga võiks peale minna, siis ütlesin, et kavatsen riskida ning kütta kohe 3.50 tempoga minema ja siis kannatada seda nii kaua kuni suudan. Mõeldud tehtud. Võtsin Liis Grete Arrole sappa ning esimese km posti juures näitas aeg 3.40. Juhuuuu, hästi paned, Tiina!!! Samas kella kilomeetri vaheaeg lõi ette 3.56. Ah, siin metsas geps ei näitagi õigesti. Ega ma väga kaua muidugi ei jaksanud Liisu taga püsida ja ta läks omas tempos minema. Esimesed 3km tundusid siiski täitsa mõnusakesed. Kodused Pirita metsasihid oma väikeste sinka-vonkadega. Järgmised 3km oli juba paha olla, aga alla ka ei tahtnud anda. Kuigi polnud nagu kellegagi võidu joosta, sest eesotsas oli inimesi vähe, võtsin seda kui peagi läheneva PÄRIS krossi (küll ilma tõusudeta) tähtsat proovikivi. Lõpetasin viienda naisena, aeg 23.39. Ohohh, päris kõva! Kahjuks liiga hea, et olla tõsi ehk mu tempo polnud 3.55 vaid hoopis 4.01, sest rada oli 100m lühem. Damn! Õppetund. Kell näitas ikka õigesti ja pole mõtet üle oma varju hüpata. Pärast ootasin täiesti veendunud usus oma peatselt võidetavat loosiauhinda, kuid peale 40 minutilist jalalt jalale tammumist jäin ka sellest ilma. Läksin autosse, panin istmesoojenduse põhja ja sõitsin otse Burger Kitchenisse, et üks soe tee ja mahlane burger võtta. Peale võistlusi meeldib. Burger siis.

Keegi mu blogilugeja küsis, et kas ma mingitpidi toitumist ka jälgin või võistlustel enne/ajal geele võtan. Üldiselt EI!

Küll on mul aga enda jaoks välja kujunenud reeglid MILLALsüüa. Näiteks ei söö ma vähemalt 2h enne raskemat trenni ja 3h enne võistlusi. Kui on taastav jooks, siis eriti vahet pole. Samuti ühelgi hommikul ma tühja kõhuga toast välja ei lähe ja enamus kordadest on selleks suur kauss putru. Ka pole ma suur küpsetaja, et magus koogilõhn pidevalt pea segi ajaks. Mis aga ei tähenda, et ma magusat ei armastaks ja õhtul ikkagi kappe ei tuuluta lootuses, et ÄKKI on midagi head. Pigem söön selle koogitüki lõunal ja midagi magusat väga koju ei osta.

Kunagi kui ma jooksuga alustasin, siis ma alati varusin endale geele enne starti võtmiseks ja jooksu ajal tarbimiseks. Arvasin, et see kindlasti lisab mulle kiirust, jõudu, ilu ja mida kõike veel. Nüüd vähe kogenumana tean, et ma võin ükskõik mida näost sisse ajada, loeb ikkagi see, mida ma eelnevalt trennis olen teinud. Aga samas. Kui keegi väga-VÄGA usub, et see geel teda aitab, siis kindlasti ka aitab! Ka poolmaratonis ma geele väga ei kasuta. Kaasa olen võtnud, aga näiteks kevadel Narvas joostes ei tulnudki seda hetke, et vot nüüd oleks väga vaja. Pole mu jaoks ajaliselt nii pikk maa vist.  Harjumuse asi ka kindlasti. Ma olen tegelikult poolmaratoniks valmistudes mõelnud küll, et peaks proovima mõnda pikal otsal, aga unustan koguaeg ära ja siis ongi juba võistlus käes. Ja suur vitamiinide või toidulisandite tarbija ma ka pole. Viimati tegin ühe viitamiinikuuri läbi aprilli/mai kuus, kui käisin spordiarsti juures ja ta soovitas (Panangin + Wellness Women Sport). KUID. Ma olen varunud endale autosse ja esikusahtlisse mõned Ampstüki või Loodusvägi proteiinibatoonid, mille kiiretel päevadel peale trenni kohe pintslisse pistan. Ja nüüd kaks päeva tagasi tõusin ma eriti hullule levelile. Tellisin endale oma elu esimese sheikeri ja taastusjoogi. Peen värk. Nagu küpsetaks midagi, mõõdukulbid ja värgid. Samas vee pealt tulnuna vajab ikka harjumist…vajab harjumist.

IMG_2550

IMG_2558

Püsige lainel ja jooksmiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s