Murdmaa karikavõistlused

Kätte oli jõudnud siis see kauaoodatud Krossipäev ehk Eesti murdmaajooksu karikavõistlused, milleks ma olin pingsalt peale Sügisjooksu valmistuma hakanud.  Uhkelt väljahõigatud Tiina Kross Kalast oli vahepeal saanud tavaline Tiina Sääred Valusad Kala. Mu hullult planeeritud iga-päev-jooksen-metsas möödusid tegelikult peale nädala keskel olnud naglides lõigutrenni kodus haavu lakkudes. Tundub, et olin leidnud oma Achilleuse kanna, sest loodetud mägedes krossitamisest võisin ainult und näha. No nii hull oli lihtsalt see naelajärgne sääre taastumine. Seega kaks nädalat ette võistlust ütlesin treenerile, et mulle neist naglidest aitab ja viskasin käraki nurka. Eks võistlustel vaatab, mis saab, aga viimased kaks nädalat tahan teha kvaliteetseid trenne, mitte nagu väike Mukk kandade peal ringi joosta.

IMG_2636

Sven oli mul vahepeal Usast tagasi jõudnud ning kibeles kaasa, et rajaääres mind ergutada. Treener soovitas varem kohale tulla, et saaks raja rahulikult läbi jalutada. Seda arvesse võttes viisime lapsed kella kümneks juba vanaema juurde, et siis rahulikult koos kõikide pissi-ja kohvipeatustega minimaalselt 2 tundi enne starti Jõulumäel olla. Start muide oli 14.45. Pakkisin juba eelmine päev asjad ära, sest teada oli, et hommikul läheb ALATI kiireks. Sooja lubati pea 16 kraadi. Muhelesin omaette, et suvel poleks küll osanud ennustada, et oktoobri krossi ajal on veel sellised soojakraadid. Ma vana külmavaresena oleks hea meelega ikka pikad retuusid pannud, aga juba kujutasin vaimusilmas treeneri nägu, kui ma nendega ta ette oleks ilmunud ja surusin ikka lühkarid kotti. Kerge värin oli ikka sees.

Kohale jõudes läksimegi kambaga rada uudistama. Einar muudkui seletas, et vaata nüüd seda ja tunneta toda ning jäta meelde üks või teine juurikas ning kus peaks vajutama ja positsiooni eest võitlema. Kerge erutusvärin võbistas mu keha. Kuidas mulle kõik need nõuanded küll meelde jäävad? Rada tundus raske. Suuri tõuse küll polnud, aga selline pidevalt ’’lainetav’’ ja palju liivaseid kohti. Tavaliseks trenniks ülimõnus, aga kiiresti joostes ikka väsitab jala korralikult ära.

Pärast seda läksime Minnaga (Kuslap) soojendust tegema. Jooksime ca esimesed 2km koos ja siis ta läks kerge hirvesammuga oma teed, et pärast võimlemise ajaks jälle minuga liituda. Korrutasin endale peas, et kõik töö on tehtud, täna tuleb ainult võidelda. Imestasin veel, et pole eriti teisi nägusid näha sooja tegemas. Nimekirja järgi pidi stardis olema 15 naist, kellest seitsmest polnud ma mitte kunagi ühelgi võistlusel kiiremini jooksnud. Seega peaks justkui  kaheksas koht olema kindlustatud ja hea õnne korral isegi äkki 1-2 kohta kõrgemal. Starti minnes selgus, et kohale oli ilmunud ainult 9. Kahju!

Soojendus tehtud, olin 100% kindel, et TAHAN minna lühikeste käiste ja pükstega, kuid kui tegin seljakoti lahti, siis nägin, et unustasin ülemise osa riietuskappi. Damn! Pilk kellale näitas, et start on 11 minuti pärast ja polnud mõtet selle ära toomisega end  pingesse ajada. Isegi tundsin, et käsi kergelt väriseb rinnanõelu kinnitades. Nüüd oli jäänud veel naelad alla panna ja joonele! Üllatuseks kutsus mind stardijoonele mu endine klassivend Allan Pilt. Küll see Eesti on ikka väike! Uuris veel, et kuidas siis vorm on, aga kuna mul oli selline pinge peal, siis pomisesin: ’’Ma ei taha rääkida!’’ Kuna tegemist oli mu kõige esimese individuaalse ’’päris’’ võistlusega, siis oli veits teine tunne küll. Tead, et kõrval on ainult tugevad ja võistlus käib konkreetselt kohtade peale. Hammas hamba vastu. Sellist vaikselt massi sisse sulandumise võimalust nagu rahvajooksudel ei olnud. Mingit numbrite üheskoos loendamist ka ei olnud. Võistlejad kohtadele ja PAUK!

9774e6998a1678d980f2abe2e69f57bb

Läksin väga enesekindla julgusega peale, teades, et tempot pole eriti mõtet vaadata, see krossis nagunii ei loe. Oi, kuidas ma eksisin! Peale 1,5km olin ma ikka täiesti šokis. Süda läks päriselt pahaks ja mõtlesin, et oksendan kohe kusagile samblikule. Nii rets vahe on joosta kiiresti kõva pinnase peal või liiva sees. Kõik mu kujutlused rängast kohapeale võitlemisest luhtusid ja järele jäi ainult olelusvõitlus mina-mets-ja-wtf. Mingi hetk polnud mul seal metsas näha mitte ühtegi hingelist, ei ees ega taga. Väga motiveeriv! Asja tegi veel eriti mõrudaks, et pidin igal ringil Svenist ja treenerist mööda jooksma ja endal hakkas ka selle töntsa-täntsa sammu pärast mark. Sven hiljem küsis: ’’Oli sul neid naelu ikka vaja või? Mulle tundus nagu sa oleksid plätudes mööda jooksnud.’’ Ikka hea, kui kaasa toetab!

IMG_2675

Ainuke pilt mu ihufotograaf Sveni poolt. See oranz täpp olen mina.

Õnneks sai see 6km suhteliselt kiiresti läbi ja ega neid pealtvaatajaid ka seal enam suurt alles polnud jäänud. Viimasel ringi lõpus suutsin ennast isegi nii palju kokku võtta, et käiguvahetus teha ja mingit sorti kiirendus välja võluda. Suht masendav tegelikult, et sellistel tiitlivõistlustel nii vähe rahvast osaleb. Tunnen, et see kross oleks ülimalt äge olnud, kui oleks näiteks 100 inimest võistelnud. Niimoodi üksi metsa vahel luusides just maailmarekordit ei jookse. Igal juhul aeg tuli 24.37 ja koht kuues. Teadustaja selgitas, et kui võitja autasustamisele ei ilmu, siis reeglite kohaselt antakse karikas järgmisele võistlejale edasi. Seega kui esimesed kolm kohale ei peaks tulema, oleks mul veel võimalus karikaski saada. Kuid ka see luhtus. Sven küll pakkus välja, et ta jaksaks neid vajadusel kinni hoida, aga ma siiski loobusin ja otsustasin kevadel toimuvaks krossi EMV-ks rohkem treenida. Muide, mu klubikaaslane Minna sai teise koha!!! Käisin pesus ära ja hakkasime otse kodu poole sõitma, et siis otse teatrisse minna.  Jorr oli peal. Teel olles mõtlesin oma teise klubikaaslase, Maria peale, kel mõne tunni pärast ootas peaaegu sama tähtsa võistluse start – Hawaii Ironman. Huvitav mitme palli skaalal tema oma ärevust mõõdaks?


Õnneks oli mul nädal aega enne krossi üks positiivne elamus ka. Käisin Paide-Türi rahvajooksul, kus jooksin Kirna-Türi 6,5km distantsi ja saavutasin oma hooaja esimese poodiumikoha. Uhke kolmas koht, karikas ja lausa 100 eurone Jooksueksperdi kinkekaart. Hullult õnnelik ja uhke olin enda üle. Tegin oma kiireima keskmise tempoga jooksu ka seal – aeg 25.21 ja tempo 3.53!

IMG_2645

Auhinnad andsid üle Maicel Uibo koos abikaasaga.

Ma olen nüüd koos Lossmanni mälestusjooksuga kogunud kokku 120€. Elukutseliseks veel ei saa hakata ja arvatavasti selle Kirna 3nda koha pärast kergejõustiku auhindade jagamisele ka ei kutsuta, aga ehk üritan siis järgmine aasta.

IMG_2033

Mina kuulsusega aka Eesti kiireima jooksjaga. Imelaps Luna.


PS! Nüüd on jäänud veel üks võistlus ja siis on hooaeg läbi. Saaremaa 3 päeva jooks, kus tahan esimene päev kindlalt uue 10km rekordi joosta!

Saaremaani!

Üks kommentaar “Murdmaa karikavõistlused

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s