Saaremaa triloogia

Mul on kaks nädalat sundpuhkust jooksust. Treeneri käsul. Null jooksu. Null korda tohib mõelda jooksule. Null korda panen tosse jalga. Null treenerile helistamist: ’’Kuule, mul tekkis üks küsimus!’’ Hetkel on käimas neljas päev ja kerged võõrutusnähud hakkavad taanduma. Nädalavahetusel toimunud Saaremaa kolme päeva jooks tõmbas omadega ikka nii tühjaks, et ma mitu päeva veel pärast seda ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik nii väsinud olla. Ma ei teagi, kas küsimus oli selles kolme päevaga joostud maratonis või selles, et kehale anti PÄRISELT võimalus elada jooksuvaba elu ja ta otsustas (to the max) väsimust peale pikka ringi traavimist välja näidata. Mine võta sa kinni!?!

Mis värk Saaremaaga?

Saarema kolme päeva jooks on kindlasti mu TOP3 võistlus. See on justkui jooksjate sportlik lõpupidu, kuhu minnakse vähe pingevabamalt ja pannakse hooajale korralik lõpupunkt! Minu jaoks on see võistlus oluline, sest mu lemmik distants on 10km ja seal on väga suur tõenäosus uus isiklik joosta (lauge ja kiire rada). Seevastu need kahe teise päeva distantsid (16,195km + 16km) mulle eriti olulised ei ole. Esimene päev täispingutust ja siis chill-bill. Nii ma siis koos Sveni ja enda VÄGA suurte ootustega Saare poole sõitma hakkasingi. Kõik viimased staadionitrennid ja lõiguajad ennustasid korralikku uut isiklikku. Ainult vormistamise küsimus. Olin täitsa põnevil, et KUI palju sekundeid ma suudan vähemaks koorida oma Sügisjooksu rekordist – 39.53. Äkki tuleb isegi 38.59? See oleks ikka täielik kirss hooaja lõpetuseks. Laulsin Svenile tee peal erinevaid mereteemalisi laule, aga ta ei olnud eriti vaimustuses. Proovisin veel  Kihnu Virve häälega laulda Meri on, meri jääb, aga paluti vait olla. Aga ma ei tahtnud üldse vait olla, sest muidu hiiliks ärevus kohale. Praamile jõudes olid laeva vallutanud ringi sagivad sportlased ja ma vaevu suutsin endale ühe lõhesupi sisse pigistada. Oli jäänud täpselt kolm tundi tõehetkeni.

IMG_0904

Kellassepp

Käisime lunastasime oma numbrid ja viisime asjad GO Spasse. Veidi sain hotellis pikutada, et oma viimane strateegia läbi mõelda. Kaalusin kahte varianti: a) jooksen Liinaga esimesed kilomeetrid koos, et hoida ühtlast tempot; b) teen oma jooksu. Valisin esimese, sest ta lubas minna 3.55-4.00 tempoga ja teades, et ta on alati nõrgem alustaja, aga tugev lõpetaja, mulle sobis. Ilm oli jooksmiseks ideaalne. Päike paistis, õhk karge ja minimaalne tuul. Tuleb ära, Tiina!

IMG_2693

Kui mulle muidu meeldib täiesti eest alustada, siis nüüd hoidsime Liinaga veidi taha poole ja peale stardist äraminekut pidime minu jaoks liiga palju sipsima. Tundus nii kerge, aga tuletasin endale meelde, et nii olen ma alati alguses arvanud. Püsisin Liinaga. Esimene km-i aeg tuli 3.56, väga tip-top! Tundsin, et jalad on kerged ja kerivad mõnusasti. Kiirus kasvas. Kusagil kolmandal kilomeetril tekkis tunne, et Liina vist ei taha enam samas tempos edasi minna. Kuna meil oli juba enne kokkulepitud, et kui mul hea minek, siis lähen oma teed ning seda ma tegingi. Järgnesin ühele klubikaaslasele ning tiksusin oma kilomeetreid. 5km vaheaeg tuli 19.38. Jess, paljulubav!

Ja siis KABOOM. Täiesti lukus! Ja ma mõtlen T-Ä-I-E-S-T-I!!!! No nii kinni olid järsku jalad nagu oleksin ma jälle seal Jõulumäe metsas, plätud jalas ja liiva sees. Jalad enam lihtsalt ei kuulanud sõna ja edasi ei liikunud. Järjest hakkasid inimesed minust mööda jooksma ja ma läbi surma ootasin ja ootasin, et suudaks ainult üle finišijoone joosta. Seitsmes ja üheksas kilomeeter olid aegadega 4.10 ja 4.15. Täiesti ebareaalne kukkumine. Viimase kilomeetri suutsin veel kuidagigi ennast kokku võtta. Ees näitas silt 500m LÕPUNI, kurv vasakule ja siis pikk sirge kuni finišini. Inimesed endiselt jooksid minust nagu postist mööda. Tundsin end nagu tühja paagiga autoromu, mis hingitsedes bensiiniaurude peal tanklasse veereb. Tahaks nagu gaasi vajutada, aga mida sa seal vajutad, kui kütust pole. Jooksin üle joone ja lõin kella kinni – 39.58. Väike kergendus, et vähemalt sain alla neljakümne. Aga siis tuli jõhker pettumus. No sellise laviiniga tuli, et kui bussi läksin sooje riideid panema ja Liinat nägin, siis keeras kraanid ikka lahti.  Endale tundus ka tobe jälle pillima hakata, aga polnud midagi parata, nii emotsionaalseks tõmbas. Täpselt nagu ükskord Rapla jooksul. Olin nüüd 40 päeva jooksul jooksnud 3x10km aegadega 39.54; 39.53; 39.58. Tõeline kellassepp. Kui keegi ürituste korraldaja loeb seda, siis võin tulla 40-min tempomeistriks, alustan kiirelt. Mul on praegu pooleli Paula Radcliffi (maratoni maailmarekordi omanik) raamat ja mulle meeldis, kuidas ta kirjutas: ’’The disappointments are part of life; so long as I learn from them and get stronger the experience hasn’t been wasted.’’ Ja nii ongi! Muide ta hullult valmistus Sydney olümpiamängudeks ja jooksis peaaegu terve 10 000m jooksu esimesena, aga siis lõpus kustus ning jäi neljandaks. Abikaasa vaatas pärast telekast kordust ja nuttis. Mul Sven kordagi ei nutnud, et ma isikliku ei jooksnud ja jäin 15ndaks..kuigi ütleb, et armastab mind.

Teine päev

Reedese päeva lõpuks olin saanud juba nii palju lohutussõnu ja õla peale patsutusi, et jooksuvarustust hotelli ees põlema ei pannud ning otsustasin alaga edasi tegeleda. Käisin Spas saunatamas ning istusin kananahk ihul 10 minutit külmas vannis, lootuses, et jalad tänu sellele järgmine päev paremini taastunud. Peol ei käinud.

JP2018

Minu inimesed – SK Jooksupartner

Kell 11.00 seisin koos teistega stardijoonel ja ootasin uue distantsi avapauku. Nagu ka eelmine päev, läks jooks lahti enne kui pauk kõlas. Peale kahte kilomeetrit tundsin vastikut valu põlve välisküljes. Tean, et see tuleb, kui lihased pinges ja siis miskit pidi sikutab seda põlve. Üritasin jooksu ajal jalga kuidagi venitada, ise samal ajal hirmuga mõeldes, kas tõesti pean niimoodi läbi valu veel järgmised 14km jooksma. Vaatasin selja taha ja nägin Kristelit ja Liinat tagant poolt tulemas. Tõmbasin tempo maha ja jäin nendega jooksma. Õnneks varsti oli valu ununenud, kuid tempo jätsin ikkagi aeglasemaks.

Meil moodustus eriti mõnus grupp, mille eesotsas oli #headinimesed Sten (seljal oli nii kirjas) ja üks musta pluusiga noormees. Ühtäkki ilmus ka Elujooksu Kristjan Puusild ja hakkas gruppi vedama. Täielik jooksumõnu! Lõpuks jäingi ma koos kolme mehega ja Kristjani innustussõnade saatel isegi suutsime lõpus tempot tõsta. Tõeline spordimees! Sain selle jooksuga väga-väga olulise õppetunni. Targalt joostes on võimalik jooksu teine pool joosta tugevamini kui esimene ja seda ilma õudse kohe-suren-tundeta. Lõpetasin seekord ajaga 1.07.56 (tempo 4.12), mis andis naiste seas 12. koha.

Kolmas päev

Kolmandat päeva alustasin otsustuskindla plaaniga teha veel parem jooks kui eelmine päev ning juba varakult kontakteerusin Kristjaniga. Uurisin, kas tal on pühapäeval kavas joosta sama tempoga ja ta lubas appi tulla! Peol ei käinud.

Jalad olid peale kahte võistluspäeva megavalusad. Sain sõbralt pesapalli ja soovituse sellega jalgu rullida (how on earth?), kuid mu akrobaatilised ilunumbrid lõppesid siiski hotelli jõusaalis, mu südamekergenduseks leitud päris foam-rulliga. Treppidel liikumine oli siiski jube vaevaline ja sooja tehes mõtlesin, et kuidas üldse selliste jalgadega on võimalik mingit jooksu teha. Huvitav, kas teistel võistlejatel oli ka jalgades iga lihas tunda? Ju vast ikka.

IMG_0911

Stardist liikusime kohe Kristjaniga koos minema ja ta soovitas esimese poole jälle rahulikumalt võtta, et lõpus tempot tõsta. Jube hea oli temaga koos minna, sest ta reaalselt TERVE tee jooksis justkui minu jaoks. Kõik tuuled võttis enda kanda ja ei lubanud kiirustada, kuid oli alati olemas, et motiveerida. Ja väga meeldiv oli tulla tagant ja siis rahulikult eesmisi noppida, mitte olla ise see nopitav. Ega raskeid hetki oli ikka ka, kuid enamus jooksu möödus hea tundega ja meelde jäi ainult positiivne. Planeeritult tegimegi viimased kilomeetrid juba kiiremini ning finišis läks aeg lukku 1.06.35 (tempo 4.10) ja koht 10. Olin Kristjanile meeletult tänulik ja lihtsalt pulbitsesin rõõmust. Nii hea meel oli, et sain lõpetatud. Et jalad pidasid vastu. Et jooksin täna veel parema tundega. Et kingiti ilusad lilled. Et reedene pettumus tundus tühiasi. Et selle emotsiooniga tahangi minna uuele hooajale vastu. Lõpp hea kõik hea!

IMG_0915

Pärast saime autasustamisel veel Jooksupartneri naistiimiga teise koha ja kingiks kasti käsitööõlut. No ütle, mis elul nii viga on?

IMG_0918

Kolme päeva koondtulemus: 02:54:30. Hakka või maratonijooksjaks. NOT!


PS! Sain täna lõpuks minna Kerttu Tänava juurde Pirita Pilatesesse. Ta on mind juba ammu kutsunud, aga kuidagi pole lapsehoidmised ja jooksukavad klappinud. Kuigi olen ennast ikka keskmisest tugevamaks tüdrukuks pidanud selgus täna karm tõsiasi, et pilateses olen täiesti roheline. Õnneks on mul veel terve talv ees, et kevadeks olla kiirem ja tugevam ning joosta kõik oma praegused PB-d üle!

IMG_0706.jpeg

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s