Ettevalmistushooaeg alaku!

See pikamaajooks on tegelikult ikka üks õudne ala, millega tegeleda. Veidi vahe sisse jääb, siis on kohe selline tunne, et kõik on kadunud. Ja no veits on ka. Nimelt ma nüüd naasesin oma kahenädalaselt mitte-midagi-ei-tee-ja-ei-taha-ka vaheajalt. Arvestasin, et pisike paus lasi kehal mõnusalt välja puhata ja saab kohe eelnevalt saavutatud levelilt edasi tööd teha. Aga võta näpust! Kahe nädalaga kogutud kohev kahe tuhande grammine talverüü üll metsa minnes polnud enesetunne teps mitte selline nagu alles kolm nädalat tagasi. Kuhu see siis kõik kadus? Igalt poolt andis keha tunda. Üks põlv, teine põlv, puusad,  pulss vale, tempo vale. Kõik vale. Tundub, et aju oli andnud kehale signaali minna talveunne ja ma nüüd vägivaldselt sundisin teda uuesti üles tõusma. Sven lohutas, et kui tema omal ajal ujuja oli, siis neil oli puhkus terve augustikuu ning septembris alustasid selliste trennidega, mis kuu varem olid soojenduseks. Alles detsembris hakkas vaatama, mis ajad ja seisud on. Seega pole lugu. Terve november teen ainult pulsi järgi ja laon rahulikult põhja. Poiss olla ükspäev mu venna juurest külast tulles Svenile kurtnud: ’’Issi, onu Taistol on nii palju karikaid. Miks emmel nii vähe on?’’ Veidi aega mõelnud sõnas: ’’No emme võiks ka ikka rohkem neid karikaid koju tuua!’’ Öelge veel, et NO PRESSURE.

8c4d8cacb95197f3a03082a7c0674818

Täna oli huvitav päev. Pidin tegema kerge jooksu, mõned rütmikad ja siis ÜKE (üldkehalise ettevalmistuse) peale. See viimane meeldib mulle kõige vähem. Ma pole kunagi jõusaalihunt olnud ja kuidagi üldse ei suuda pingutada. Võib ju mõelda, et kuidas siis jooksmas suudad käia ja näiteks lõike joosta, aga mõnda plangukest ei suuda. Vot kuidagi on nii, et seda palju raskem teha. Pealegi, kui oled juba jooksu ära teinud ja tuppa läinud, siis pole kuidagi tahtmist seal veel edasi võimelda ja higistada. Läbi suure surma ikka olen püüdnud seda teha. Nüüd sel ettevalmistushooajal olen andnud endale lubaduse, et sean selle südameasjaks. Nii ma siis võtsingi ühendust ühe oma sõbrannaga (@pilleriintoomsalu), kelle instagrammi postitused mulle juba ammu silma on hakanud. Ta on MyFitnessi personaaltreener  + laste ujumistreener + vana kergejõustiklane. Ideaalne kombo! Sai kaks kuud tagasi lapse ja nüüd muudkui postitab oma üldfüssi videosid. Kirjutasin talle mingi päev, et võiks koos trenni teha ja ta oli meeleldi nõus, sest tema omakorda vajas kedagi, kes teda jooksma jälle utsitaks. Öelge veel, et juhuseid pole olemas!

slow-and-steady-ugg35a

Otsustasime saada kokku Pirita metsas, kus ma teen oma rahuliku jooksu ja tema samal ajal uinutab oma väikemehe magama. Plaan paigas alustasime mõlemad oma rida, et siis samal ajal lõpetades rütmijooksudeks koopereeruda. Pilleriin tegi kohe ettepaneku, et filmib mind minu korduste ajal ja ma olin hea meelega nõus. Viimane mälestus enda kodusest ÜKE filmimisest oli valusalt meeles. Ei mitte see, et kaamerasse jäi ainult natuke selja ülemist osa, aga terve diivan. Hoopis see, et mu pea oli longus nagu leinakasel ja ma olin sellises asendis ALATI kätekõverdusi teinud. Polnud aimugi, et hoid nii vale oli. Läksin esimesele jooksule ja juba sain vastu päid ja jalgu, et käed on passiivsed ja kehast eemal ja et põlv ei tõuse ja mida veel. Enda meelest läks jumala hästi. Pärast video pealt vaatasin, et tõesti tulin nagu lendorav. Proovisin veel. Ikka valesti. No mitte ei saanud pihta, kui kõrgele ma neid paganama käsi siis tooma peaksin. Pilleriin ütles selle peale: ’’Võta käbid pihku!’’ Mis mõttes käbid pihku? ’’Ja siis mõtle, et ei vii neid nii palju taha, vaid rohkem lõua juurde.’’ Veidi tobe tundus, aga korjasin pori seest kaks viisakamat käbi. Neid pihku surudes alustasin uut kiirendust. Pillekas karjus: ’’Käed tööle, käed tööle! Too kehale lähemale! Käbid lõuani! Põlv kõrgemale!’’ Üliveider tundus niimoodi joosta, aga temalt sain kiita. Pärast videolt vaatasin, et oli tõesti kõige parem sooritus. Kui vaja siis võin iga päev käbid peos ringi silgata.

IMG_2888

Siis jõudis kätte aeg trenni oodatuima osa juurde. Pilleriinul olid nii muuseas vankris kaasas hantlid, kummilint ja sangpomm. Selline tavaline pereema käekoti sisu. Sain jälle väga olulise õppetunni – ei ole mõtet eeldada, et kui teed tublisti iseseisvalt mingeid harjutusi, siis need on ka ÕIGESTI tehtud. Ikka väga palju timmis mu asendeid ja minus üha süvenes arusaam, kui palju tööd on see talv ees ootamas. Tuhar võiks tugevam olla ja alaseg. Ja tegelikult võiks ju kõht ka parem olla. Ülekere veidi vajaka. Õnneks tundub see lihtsamini saavutatav kui näiteks 15 sekundit kilomeetri ajast näpistada. Ja pealegi,  ma kordan, praegu alles november ja neljas päev ettevalmistushooaja algusest. LETS DO THIS!

 

Aeg lendas nii kiiresti ja mu plaanitud 20-30 minutiline ÜKE tiksus sujuvalt tunniseks. Vahepeal jooksis veel massöör Enn oma Brunoga mööda ja naeris mu sangpommi tõsteid. Lubasin küll sõpradeks jääda, kuid palusin siiski tal lahkuda. Rohkem ühtegi hingelist peale ühe erkkollases jopes kepikõndija ei näinud. Metsas elu ikka käib!

 

I like big butsssss.. täiega kummitab see lugu nüüd.

Jooksmiseni!

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s