Nagu kala vees

Sa ütlesid, et sa oled blogger. Ma ütsin mul on poogen.

Need Nublu sõnad koguaeg peas kummitamas otsustasin peale jõu(lu)saali, et vaja vist midagi jälle kirja panna. Juhtunud on ju palju. Ma pole alates laupäevasest 8nda detsembri fartlekist mitte ühtegi kilomeetrit jooksnud. Põlv jäi valusaks ja ajas lausa lonkama. Eriti hull oli seis treppidest kõndimisel. Tegelikult andis ta juba terve see nädal mulle märku, aga ma ei tahtnud teda kuulata ja ignoreerisin kõiki ohumärke. Aga loll pea pidigi ihule nuhtluseks olema ja nüüd ma siis olengi jooksust eemal diagnoosiga – JOOKSJAPÕLV (väga originaalne).

Twitter-Checking-your-symptoms-on-google-012dd3

Okei, nii hull asi küll ei olnud ja seekord andis google põhjusteks:

  • nõrgad reielihased
  • põlve ligamentide nõrkus
  • jooksukilomeetrite arvu järsk suurendamine
  • suure koormusega erialaste harjutuste sooritamine
  • eelsoodumus on nn. X- või O-jalad
  • jooksmisel pöia vale asend (kui pöid on äratõuke momendil pööratud välja, suureneb ülekoormus põlvekedrale ja kõõlusele)
  • liigne ülepingutus reie painutajalihastes

Sellest vahvast valikust võis vist ainult eelsoodumuse X/O-jalgadele ja jooksukilomeetrite järsk suurendamine maha kriipsutada. Aga mis sellest enam heietada. Läksin kohe füsio juurde ja sain igapäevaseks tegemiseks harjutuste kava, mis peaks kõik lihased põlve ümbruses tugevamaks tegema ja valu vähendama. Poiss vaatas iga õhtu äärmiselt mureliku näoga mu puhkimisi ja korduvalt toonitas: ’’Emme, Sa EI PEA neid harjutusi tegema!’’ Samas ta soovitas mulle ka puujala panna, seega tõsiselt ei võtnud. Ma ise jäin kogu selle valu ja ringi liipamise juures uskumatult positiivseks. Teadsin, et paari päevaga on korras. Ainuke, mis mind häiris oli see, et 12.12 oli meil planeeritud Tartu Ülikooli Spordihoones laktaaditest ja ma olin seda juba üle kuu aja oodanud. Praegu ajab mind see nii naerma, aga ma tõesõna seisin 12.12 kell 11.30 koos Liina Kivi ja Liina Tšernoviga täisvarustuses staadionil ja olin valmis hakkama jooksma kaheksat kilomeetrit tõusvas tempos. Mis siis, et eelmine õhtu veel pidin treppidest üles ja alla sirge jalaga käima. No on optimist.

49b0cbb96f226d5ecbfaa1a7484d096c.jpg

Testi läbiviija soovitas ikka veits hoogu maha võtta ja kõigepealt paar staadioni välisringi joosta. Jooksingi. Ühe ringi. Ülejäänud aja vaatasin mõruda meelega, kuidas teised mööda tuiskasid.

Laktaaditesti tehti nii, et pidid jooksma 5x1600m (meestel 5x2000m). Iga lõiguga suurendati kiirust ning peale lõpetamist võeti sõrmest verd, et määrata veres piimhape ning pandi kirja pulss. Niiviisi talitades saab lõpuks enda laktaadikõvera ja ausa pildi, mis koormustel/kiirustel peaksid treeningkava üles ehitama.

Selge pilt. Ju siis jooksen järgmine nädal (optimist).

Kuna terve nädal puhkamist ja füsio harjutusi tehes põlvevalu siiski grammikestki järele ei andnud, otsustasin ikkagi ka ortopeedi juures ära käia. Sain veel suurema šoki osaliseks. Jooksupaus KAKS KUUD!?!?! No mida värki. Keegi PEAB olema mingi vea teinud ja asjadest valesti aru saanud. Ei saa ju olla asi nii hull. Peaks äkki ikka selle puujala peale hakkama mõtlema? See oli esimene kord, kus päriselt ulgusin autoga kodu poole sõites, samal ajal treenerile südant puistades. Aga kuna ma jõudsin varsti lasteaeda Poisile järele, siis pikalt ei saanud seda ka teha. Vaatasin endale autopeeglist otsa ja sõlmisin sisemise rahu. Otsustasin, et tulen sellest kõigest välja oluliselt tugevamana. Ja olgem ausad. Praegu on ju kõige parem aeg vigastusega tegelemiseks. Kevad on kaugel ja ma liigun ja mul on tervis korras ja see valu ei sega mu igapäev tegemisi. Lihtsalt joosta ei saa.

Nii ma siis seadsin järgmisel päeval sammud Viimsi Spasse ja soetasin kuukaardi. Ma olen nüüdsest UJUJA.

IMG_3536

Endalegi ootamatuseks tuli see mul päris hästi välja. Käisin kaheksa aastaselt 1a ujumistrennis, mille pidin peavalude tõttu lõpetama (peale mida läksin kergejõustikusse). Peale seda pole ujumisega tegelenud. Nipet-näpet olen käinud väga harva, aga viimane külastus jäi ka ma arvan oma 5+ aasta taha. Seda kui 4a tagasi Usas olles käisin rasedana basseinis kätepeal seismas vist ei saa ka trenniks lugeda. Meetreid see ei lisanud ja Poiss ka kõhus ümber ei pööranud nagu lootsin. Igaljuhul aastate tagustest ujumistest on meeles, et ujusin 1000m veits alla tunni. Pidin koguaeg stiili vahetama, sest krooliga olin hapnikuvõlas ja konnaga ei liikunud edasi. Tegin 10 otsa ühte ja 10 otsa teist. Jube tüütu oli. Ja NÜÜD järsku ujusin 2000m 45 minutiga nagu naksti. Kordagi ei pidanud konna ujuma ja ma isegi NAUTISIN seda. Võib järeldada, et jooks on mu vastupidavust ja kopsumahtu oluliselt suurendanud. Nüüd olen 2 viimast korda harjutanud veel mõlemale poole hingamist ja suurendanud distantsi 2500m peale. See mõlemale poole hingamine ongi vist see, miks inimesed arvavad, et nad ära upuvad ujudes. Vasakult ei saa ju õhku kätte normaalselt. Vett läheb suhu ja vahel kurku ja vahel jääbki hingamata. Aga pole viga, ma pusin edasi.

Ükspäev kui olin ujumas, siis üks mees filmis naaberrajal oma treeningut ja ütles mulle, et ma sirutan oma käsi liiga palju ja peaks rohkem ’’nagu ümber palli’’ tõmbama. Ja siis ta filmis mind ka veidi. Õhtul potsatas mu postkasti pikk kiri juhtnööride, filmiklippide ja piltidega. Nagu öeldakse – õigel ajal, õiges kohas, tegemas õigeid asju!

Kõige parem nali on muidugi see, et mul tegelikult ju endal kodus Sveni näol endine profiujuja olemas, aga ma pole veel tema poole pöördunud. Ujumine pole mind lihtsalt absoluutselt huvitanud. Kuid homme lubaski ta minuga lõpuks kaasa tulla ja tehnika üle vaadata. Ühesõnaga mul on hea meel, et on praegu olemas asendustegevus, mis paneb mu silmad särama, tekitab trenniootusärevust ning hoiab mu aeroobset taset ilma lõhkumata. Samas ma ei saa aru kas naisujujad siis tõesti pesevad iga päev pead ja käivad peale trenni veel paar tundi verevalumid ümber silmade ringi? Kuidas neid ära saab? Õudne, appi!

IMG_3577.jpg

Ühest asjast tahtsin veel kirjutada.

Läksin jõululaupäeval ema juurde ja uksest sisse astudes ulatas ta mulle kavalalt naeratades ühe vana punase kaustiku. Kaanel ilutsenud pastakaga kritseldatud lill tõi väikse kõhujõnksatuse. Ma olen seda kaustikut varem näinud. Ma vist ise joonistasingi selle. Mis asi see on? ’’Tiina, ma teadsin, et ma hoidisn selle alles, aga ma alles nüüd leidsin selle. Palun, sinu esimene treeningpäevik!’’

Klomp kurgus tegin kaane lahti ja kõik mälestused tulid kosena tagasi. Ema andis selle kunagi mulle mu esimesse Kurgjärve laagrisse kaasa. Ma absoluutselt ei mäletanud sellest mitte midagi. See oli maailma parim jõulukink.

IMG_3704Ema oli ilusti esimese lehekülje mulle ette teinud ja nagu sümboolselt on lõpp panemata. 

IMG_3705

IMG_3703

Tundub, et spordistatistik peitus minus juba 8-aastaselt, sest selliseid andmeid on lehekülgede viisi. Uskumatult kahju, et ma kergejõustiku 11-aastaselt ära lõpetasin. Kes teab, mis oleks võinud olla ja tulla. Tol ajal käisin trennis sellepärast, et ma ei teadnud ühtegi last, kes ei oleks käinud kusagil trennis. See tundus tavaline. Kõik tundus tavaline. 

IMG_3702

See on mu lemmik lehekülg ja see väike poiss olen mina. Ma unustasin lühikesed püksid maha ja jooksen siin oma ema poolt õmmeldud ja vennale väikseks jäänud dressipükstega.  Mu lemmik ja ka ainuke Bugs Bunny nokakas lendas Rootsi laeval üle reelingu merre. Sellest oli väga kahjus. See suur t-särk anti Rootsi jõudes kõikidele lastele tasuta. Vist selle kooli poolt, mille võimla põrandal me hunnikus magasime. Ja jalas on nõukogudeaegsed nahast naelikud. Minu meelest ma sain veel need niisama treeneri käest. Kõik tundus täiesti OK ja üldse ei tundnud ennast kehvemini kui moodsamates riietes Skandinaavia noored. Lihtsalt ei osanud selliseid asju vaadata ja tundsin rõõmu välismaal olemisest. Mu emal polnud ükskikvanemana üldse raha ja viimasel hetkel alles sain teada, et vanaisa sai talle ikkagi laenata. Ema helistas veel mulle kooli ja direktor käis tunnist kutsumas, et ema saaks rõõmusõnumeid edastada.  On alles mälestused, mis praegu järjest meelde tulevad. Pärast jooksu sai suppi ja pidi ütlema ”TAK”. Järgmine aasta läksime ka Nõmme Kergejõustikukooliga sinna võistlustele ja ma unustasin juba kõik jookspüksid maha. Jooksin suvaliste pükstega.

Aga seniks soovin kõikidele ilusaid ja rahulikke pühi, vigastustevabu treeningtunde ning nautige ilusaid hetki ning olemisi 🙂

Praeguste ujumisteni ja tulevaste jooksmisteni!

Tiina 11.jpg

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s