Suusahunt 2019

Tuul vihiseb külmalt üle mu põskede, kui nagu noor kotkas Ambrose mäest alla vihisen. Suusad on nii hästi määritud, et libiseb lausa Lükati sillani. Mõned uisusammud ja siis jälle mugavalt liueldes juba Pirita jõe äärsele ideaalselt hooldatud suusarajale. Kell annab randmel värisedes teada vahepealse kilomeetriaja – 3.55. Hull värk mõelda, et suvel jooksin niimoodi 10km võistlustel vaheaegu. Peas pildid eile telekast vaadatud naiste laskesuusatamise tehnikast kihutan edasi. Rada vabaks, Suusahunt 2019 on liikvel!

Kõik algas sellest, et umbes täpselt kaks nädalat tagasi Ennu juures massaaži laual vedeledes sain taas oma ’’lemmik’’ kommentaari. ’’Mis keenud seajalad Sul jälle on?’’ nuriseb ta mu kintse mudides. ’’Tööd pole üldse teinud!’’ No kuidas ei ole teinud, mängin veidi solvunut. Ma käin ju tublisti ujumas, ükskord tegin lausa 3050 meetrit ning jõusaalis läheb ka vähemalt poolteisttundi kord. ’’Tiina, ma räägin Sulle, mine suusatama!’’ Üritan küll vastu vaielda, et mulle ei meeldi suusatamine ja piisab ujumisest, kuid siis jään mõttesse. Miks ma koguaeg kõigele nii vastu olen? Ujumine ka ju ei pidavat meeldima, aga näed, nüüd naudin. See jooks on mulle nii silmaklapid pähe pannud, et ongi ainult must-valge maailmapilt. Kas jooks või mitte midagi!

Läksin koju ja postitasin Facebooki seinale palve, et keegi laenaks mulle oma suuski prooviks. Küsijale antakse ja juba kahe päeva pärast seisin Viimsis Tädu 2,5km raja kõrval pagassis nii klassika- kui ka uisusuusad. Otsustasin esimesena anda võimaluse klassikale. Kaua ma nüüd polnud suuski alla pannud? Ma usun, et 8-9a kindlasti, kui viimati Pirital laenutusest suusad võtsin ja lubasin, et rohkem elus suusatada ei soovi.

Millega ma polnud arvestanud oli see, et sadas lörtsi ja klassikajäljest polnud haisugi. Lihtsalt paks kiht rasket ja märga lund. Aga kuna ma juba seal suusad jalas vapralt seisin, siis otsustasin, et tühja kah. Sõidangi esimesena jälje sisse.

Pärast esimest kilomeetrit ma juba vandusin ja kirusin omaette, et põrgusse see suusatamine. Teine kilomeeter läks veelgi aeglasemalt, üheksa minutit või nii. Avastasin, et Tädu rajal on isegi üks tõus, mida ma joostes pole kunagi tähele pannudki. Ja nüüd pidin sealt müta-müta üles kooserdama. Isegi viimaseid päevi rasedana kõndisin kiiremini, kui nüüd siin ’’rada sisse sõites’’. Ootasin juba, et saaks auto juurde ja vabatehnika suusad alla.

Suusad vahetatud läksin uuele katsele. Oeh…inimese tunne!

Kiirus paranes oluliselt. Lörts oli ka järele jäänud. Ühtäkki avastasin ennast metsa ja loodust nautimas. Kui ilus ja rahulik kõik mu ümber on. Ainult need sinka-vonkalised ’’klassika’’ jäljed ajasid nii naerma. Need nägid umbes samasugused välja nagu kahe-aastane üritab kahte sirget joont joonistada. Kõik see higistamine ja vandumine tundus praegu kauge minevik. Tunnike metsas on oluliselt suurema rõõmuga ja lihtsam täis saada kui tunnike basseinis. Miks ma varem suusatanud ei ole? See on ju lihtsalt imeline! Ütlesin aitäh oma kehale, et sain suusatada ja teisalt, et tänu oma põlvevigastusele avastasin ka maailmas teised toonid. Ja need toonid polnud hallid, vaid hoopis vikerkaarevärvilised.

img_4006

Pilt on tehtud järgmisel päeval Jõulumäe radadel.

Peale kahte korda suusatamas käimist ilmus mu Facebooki seinale uus küsimus. Profid, mis suuski vabatehnikaks osta?

Sukeldusin suusamaailmasse.

Kinnitused, suusad, kepid, saapad, erinevad firmad…ja palju erinevaid arvamusi. Uh, jooks on ikka lihtne ala. Ja üleüldse. Suusavõhikuna on nii raske aru saada, et kuidas saab olla suusal ja suusal vahe. Nad kõik seisavad poes reas ja näevad mu meelest täitsa ühesugused välja. Ainult hind on erinev. Aga seda nad räägivad, et osta nii kallis varustus, kui rahakott kannatab ning siis võid sellega vähemalt 10 aastat rahulikult ringi lasta. Käisin uurisin siit-sealt ja välimuselt (see on ju ka ikka oluline) meeldisid väga Fischeri omad, kuid tuli välja, et naistesaabastega on ikka täitsa tuuga. Näiteks minu suurust saabast oli Eesti peale ainult ühes poes ja kui ma lõpuks proovima läksin, siis see ka ei sobinud. Pidanuks võtma meeste oma. Aga seda jällegi selles poes ei olnud. Väga keeruline.

Kell oli juba 20 läbi, kui otsustasin igaks juhuks ikka Sportlandist ka läbi minna ja kasvõi niisama teiste firmade saapaid proovida. Sammusin siis suusaleti juurde ja üritasin tarka nägu tehes suuski uurida. Ühtäkki ilmus minu kõrvale üks väike habemega mehike. Nagu ahjualuse muinasjutust, põll ka veel ees. Küsis, kas saab aidata. ’’Jah, ma sooviks endale suuski saada. Uisu omi.’’ Võtan samal ajal enam-vähem mulle sobiva pikkusega suusad kätte ja uurin neid lähemalt. ’’Väga tore, aga need on siin kõik klassika suusad, liigume sinnapoole!’’ Punastan ja järgnen.

Umbes tunni aja pärast lahkun Sportlandist, mis oli vahepeal teistele külastajatele juba ammu kinni pandud, täiskomplekti suusavarustuse ja täiesti napakalt särava naeratusega. Tuli välja, et tegemist polnudki ahjualuse, vaid määrdemees Jaanusega, kes teadis suuskadest terve maa ja ilma ning valis mulle välja täpselt sellise varustuse, mis mulle sobis. Mõõtis ja seadistas ja uuris, ma huviga kõrvalt jälgimas. Vahepeal vahetas eksemplare ja siis noogutas rahulolevalt. See pidavat minu kaalule olema õige jäikusega (sellise asjaga peab ka veel arvestama?!?). Pani klambrid peale ja käskis esimesed 5-10km ’’sisse sõita’’ ning siis kindlasti uuesti hooldusesse viia. Siis olevat alles suusk valmis sõitmiseks. Olin mega tänulik ja tundsin jälle, kuidas olin õigel ajal õiges kohas, tegemas õigeid asju koos õigete inimestega.

img_4012

Kodus istusin hilja õhtul ikka veel õnnis naeratus näol ja proovisin saapaid. Silitasin oma elu esimesi päris omi suuski ja ei suutnud ära oodata, millal saaks neid juba testima minna. Tüütasin Sveni juba nii ära sellega, kui igakord suurde tuppa tulles ütlesin talle: ’’Oi, kes küll nii ilusad suusad on siia nurka seisma pannud?’’

img_4019

Ja nüüd ma vihisengi oma äsja esmasest hooldusest tulnud suuskadega tundes end nagu tippvormis Šmigun mööda Pirita radu ja mõtlen, et varem räägitul ongi tõsi taga. Hea varustusega on tõesti uskumatult hea sõita ja ma lausa unustaks end siia radadele. Lihtsalt sõidaks ja sõidaks ja sõidaks. Aga pean koju minema. Mõlemad lapsed on juba nädal aega gripis olnud ja mama-Tiinat vajatakse. Need suusasutsakad on praegu mu lemmik osa päevast.

img_4032

Kui keegi küsib, et kuidas põlv elab, siis ma vastaks, et ei tea. Ma pole jooksnud ja kui päris aus olla, siis ma veel see kuu ei taha ka. Nii naudin oma jooksuvaba elu ja kogun kilomeetreid basseinis ning lumistel metsaradadel.

C’est la vie!

Ujumisteni, suuskamisteni ja jooksmisteni!

img_4014

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s