Hea, parem, veel parem ehk Viljandi 2019

Kõik on sama. Loksun kell 16.00 väljunud bussis mööda Tartu maanteed Viljandi poole. Lihtsalt 2018 asemel on kalendris 2019. Akna taga vilksatavad laohooned. Siuh, siuh, siuh. Järgnevad karjamaad, põllud ning ükskikud majakesed. Ilus on. Kevad ilmutab ennast looduse palgeil ja kõik värvub aina enam rohelisemaks ning seda korrelatsioonis Tallinnast eemalduvate kilomeetritega. Vaatan enda kõrvale ja seal istub mu armas Liina. Õhkan endamisi rahulolevalt. Lõpuks ometi oleme jälle seisus, kus MÕLEMAL on hea vorm ja saame niimoodi koos võistlustele minna. See on mu lemmik osa!

7AC076DA-791C-459E-BFC8-9599CEF0D4D0

Olen nüüd saanud jälle stabiilselt kaks kuud Einari kavade järgi harjutada ning tunnen, et seis on parem, kui enne seda 3 kuud talvist jooksupausi. Ma ju lubasin toona oma vigastuse alguses, et tulen sellest tugevamana välja ja pead norgu ei lase. Tundub, et need suusakilomeetrid ja lõputud basseiniotsad ikkagi tasusid end ära. Vahepeal küll tekkis tunne, et see valus põlv ongi elu püsiosa ja nii jääbki. Siis aga sulas lumi ära, pakkisin suusad kappi ja otsustasin, et aitab küll. Nüüd on aeg jooksma hakata! Jooksingi. Läbi valu. Aga 8.03, täpselt 3 kuud peale jooksupausi algust, olles jälle oma tavatrassil, tabasin ennast mõttelt, et oh-ohh, valu polegi. Naljakas kuidas terveks saades, olgu see siis nohu või vastik ohatis huule peal, tervenemist tähele ei pane.

Terve olla ongi ju normaalne.

Ühesõnaga loksusime Viljandi poole ja saime 2,5h segamatult jutustada. Kusagil poole tee peal jõudsime ühte bussijaama ja ääri-veeri hiilisin bussijuhi juurde küsima, et kas me siin ka kaua seisame. Ei saanud oma lauset lõpetadagi, kui ta juba mühatas: ’’Mine! Küll me su ära ootame.’’ Käisingi siis jooksuga pissil. Jalad tundusid päris head!

Viljandisse jõudes tuli treener laia naeratusega vastu ja viskas meid hotelli ära. Olin jälle pannud endale Just Resti toa. Seekord sain endale lausa laia voodi, vaatega otse staadionile ja peegelsiledale järveveele. Sellist eelnevale aastale omast retsi võistlusärevust ei tekkinud. Mingi sulnis rahu valitses mu sees. Teadsin, et olen selle kahe kuu jooksul KÕIK trennid 100%-lise kvaliteediga ära teinud.  On olnud juba 3 päris head starti (Rabajooks 6km 24.16 7s naine, Rae Run 5,8km I koht ajaga 22.52, Jüriöö teatevõistluse 1200m ajaga 3.51) ja kõik märgid näitavad, et peaks 2016 Viljandi rekordi (50.03) ilusti üle jooksma.

IMG_5577

Tahan joosta alla 50 minuti ja olla esikümnes!

Käisime veel treeneri ja teiste jooksjatega Viljandi populaarseimas pitsabaaris õhtustamas ja siis moe pärast veel seda ajaloo kuivemat sood uudistamas. Kohale saabudes juba kujutlesin vaimusilmas, kuidas homme siit mööda kiman. Huvitav, mis enesetunne siis on? Jalutasime Liina ja Ülariga siis lauka poole, kuid kohale jõudes ei tundunud see üldse nii väga kuiv. Ülari vaatas imestunult: ’’Ma vannun, et eile oli see oluliselt kuivem!’’ Ma muidugi proovisin kohe oma heledate tennistega paar meetrit ära ja ei olnud häda midagi. Eemalt ragistasid läbi võsa meie poole üks äärmiselt häiritud nägudega noorpaar,  omavahel samal ajal vaieldes, et kumma ääre mättad ikka astutavamad on. Võtavad ikka inimesed tõsiselt seda jooksu. Pole ime, et soo on ühe päevaga palju rohkem ära trambitud, kui kõik seal endale paremaid mülkaid käivad välja valimas.  Lahe, ootan juba homset!

IMG_5620


Avan silmad. Kell on 8.17. Vau, ma magasin üle kaheksa tunni! Seda pole vist juba mitu kuud olnud, sest Tüdruk on juba pikemat aega otsustanud, et 6.30 võiks päevaga alustada. Lükkan kardinad eest ja mulle vaatab vastu imeilus päikesepaisteline ilm. Kõik on veel vaikne, mõned inimesed küll sagivad juba staadionil, aga pidupäev on alles ees. Ärevust ikka veel ei ole.

Võtan selle hommiku täiesti iseendale. Käin rahulikult söömas. Jalutan korra statalt läbi ja suundun siis tuppa tagasi. Panen meditatsiooni muusika telefonist käima ja lihtsalt mõnuga venitan ennast kõikvõimalikes poosides lahti. Teen seda esmakordselt enne võistlust. Eks näis, kas on kasu. Peale seda võtan oma tavapärase kõne emale. Ilma temata ei ole võistlus võistlus. Tema on see, kes hoiab mind peast korras ja sisendab vajalike mõtteid. Tänase jooksu märksõnaks saab olema JOOKSURÕÕM. Ma ei tohtivat seda unustada. Panen numbri rinnale ning lippame Liinaga õue sooja tegema.

IMG_5585

Ma ei väsi imestamast, kuidas keha võib enne võistlust soojendust tehes selliseid vimkasi visata. Tavaline tempo tundub hingeldama ajav. Jalad tunduvad tinarasked. Põlv ei tõuse harjutusi tehes. Kõik on justkui nii valesti. Õnneks juba piisava kogemusepagasiga tean, et see on kõik petlik. Kartma seda ei pea. Hirmul on suured silmad ja need võivad väga valesti näha. Tegelikult olen valmis. Andke ainult stardipauk ja ma teen oma tulemuse ära.

Viimaste aastate ideaalseimate tingimustega 90. suurjooks ümber Viljandi järve algas.

Nali naljakas, aga stardipauku ei tulnudki. Jälle. Ma ei tea, kui palju selliseid võistlusi mul juba on olnud. Aga see ei andnud vabandust mitte minna. Olin viimati joostud Rae Runil katsetanud taktikat, et kella ühtegi korda ei vaata, jooksen ainult tunde pealt. Seekord otsustasin, et proovin samamoodi võimalikult vähe seda vaadata. Aga kuna Viljandi on 2x pikem distants ja seda tuli targemalt joosta, siis kontrollisin, et mulle omaselt algusega väga üle ei paneks. Värin randmel andis teada, et esimene kilomeeter sai täis 3.55. Kõik klapib!

Teise kilomeetri peale jäi kuulus Huntaugu tõus. Tihe samm, käed tööle, läheb-läheb! Varsti saad allamäge taastuda! 2km vaheaeg 4.28. Jõuan mäe jalamile, kust tean, et peale majade vahelt läbi pääsemist saan maanteele, kust kuni sooni on põhimõtteliselt allamäge. Pea vastu! Kohe hakkavad jalad ise kerima. No, aga ei hakka ju. Olen juba üle kilomeetri seda kiiret osa jooksnud ja endiselt ikka paganama raske. Nüüd hakkas veel pistma ka! Kuidas see mägi sind nii ribadeks tõmbas? Mul peaks ju taastumine praegu päris hea olema. Neli kilomeetrit joostud ja mul on täiega raske. Mõtlen endamisi, et kuidas ma selle lõpuni jooksen. Jooksurõõm või asi. Tahaks hoopis kõndima hakata. Vahet pole see võistlus. Samas, mis ma siis pärast treenerile ütlen? Nii piinlik oleks ja peaks selle allaandmistundega edasi elama.

Keskendu, Tiina!!!

Tuiskan joogipunktist ilma midagi võtmata edasi ja keeran sohu. Siin on su lühike puhkehetk. Tõmban tempot veidi alla. Soo on tõesti oluliselt kuivem, sest pahkluuni mudasse ma kordagi ei vaju ja märjemat osa palju lühemalt. Kekslen seal ideaalset trajektoori otsides edasi, kui järsku on mu ees Liina selg. Ikka Kivi, mitte Tšernovi. Mis tema siin mu ees teeb? Ma enne ju ei näinudki teda. Mõtlen, et kas tal tõesti on nii raske või juhtus midagi? Korraks tekib tunne, et ütleks tšau. Aga samas, kui tal on väga raske, siis tean, et see tõmbab tal tuju veel rohkem alla. Olgugi võistlustel mu konkurent, ma ei taha tema jooksu rikkuda. Tagantjärele ütles Liina, et teadis terve aja, et hiilin tal seljataga, kuna tundis mu käreda (?!?) hingamise ära. Jookseme niimoodi koos vähemalt kuuenda kilomeetrini.

LiinaTiina_järvejooks_soo_2019

Olen talle tänulik, sest tänu tema selja nägemisele mõistan paremini, et need vahepealsed kilomeetrid ONGI rasked ja et tempo alla läheb on OKEI. Kõigil läheb. Jõuame rapsipõllule ja jään seal liiga kauaks ühe mehe taha tolgendama ning kui ma lõpuks mööda otsustan minna, on vahe Liinaga juba liiga suureks kärisenud. Tean, et õigepea lõppeb ka kruusatee ning algab asfalt. Siis on trumbid jälle tema käes.

Raja ääres ergutavad inimesed ja hüüavad nimepidi (numbril kirjas). See on lahe.

’’Hästi-hästi, läheb-läheb! Oled kümnes naine!’’

MIDA VÄRKI? Päriselt või? Stardikoridoris seistes nägin nii palju tublisid jooksjaid, et ma oma esikümne plaani heitsin peast välja. Kui nii on lood, siis see koht on minu! Olin teadlikult ennast veidi säästnud, et saaks lõpu jälle tugevamalt joosta. Nüüd oli aeg minna. Jäänud oli ainult 3 kilomeetrit. Jooksurõõm oli tagasi tulnud. Nautisin minekut ja olin valmis ükskõik kellega võitlema, et oma kümnendast kohast hammastega kinni hoida. Kihutasin mäest alla ja keerasin Viljandi linna poole. Nüüd juba karjuti mitmest kohast, et kümnes naine ja tubli-tubli. Üks hüüdis isegi: ’’Sul tuleb aeg alla tunni, jaksad-jaksad lõpuni!’’ No kena lugu küll. Tahaks ikka alla 50 saada.

Kümnes kilomeeter oli jälle alla nelja minuti, 3.53. Kuid siis oli lõik vastutuules, mille pidin üksi jooksma. See oli raske kannatamine. Polnud ühtegi selga, kelle varju ennast peita. Üle õla ei julgenud vaadata. Mõtlesin, et kui keegi mööda jookseb, küll ma siis kiirendan. Umbes kilomeeter enne lõppu ma siiski vaatasin. Vaatasin mitu korda, sest pilt oli nii sigri-migri ja midagi aru ei saanud. Raja ääres hüüti, et pole vaja muretseda, konkurente pole näha. Sel hetkel oli küll tunne, et laseks nüüd jala lõdvaks ja kulgeks lõpuni. Aga ma ju tahtsin ikkagi joosta uut isiklikku ja mõtle vaid, kui nüüd läheks mõned sekundid üle. Oksemaitse oli suus. Pea nüüd lõpuni vastu! Pärast võid öökida, kui vaja. Õnneks juba keeras kurv staadioni poole ja siis ma juba olingi punasel tartaanil. Eemalt nägin suurt helendavat kella. See oli just 48 minutit täis tiksunud. EI OLE VÕIMALIK! Veel viimane pingutus, publik elab kaasa ja ma lõpetangi kümnenda naisena ja tuliuue isikliku rekordiga – 48.24. Olen täiesti jahmunud ja kallistan veel tükk aega medali kaela pannud naist. Justkui tänu temale oleks kõik olnud võimalik. Kui mõni küsib, et miks ma jooksen ja milleks seda kõike vaja, siis vot just selliste hetkede nimel! See on imeline tunne!

0C47B60A-1A33-4A89-A52C-8E2719D0E304

Ja Liina jooksis ka uue isikliku rekordi (47.23). Ja see on tore. Sest eelmine aasta läks tal kehvasti ja ta oli nagu tige porikärbes, kes sõnagi ei rääkinud.

Lõpp hea kõik hea!


Õhtul istun kompressioonid jalas ja saadame Liinaga omavahel üksteisest Sportfoto pilte, soovitustega, millist võiks Facebooki üles panna. Tuju on hea, aga jalad valutavad. Need on vaja nüüd kiirelt korda saada, sest pühapäeval on ees ootamas juba Eesti meistrivõistlused krossis.

IMG_5610

Jooksmiseni!

2 kommentaari “Hea, parem, veel parem ehk Viljandi 2019

  1. Anonüümne

    Niii tubli tulemus!! Palju õnne!!!
    Uskumatu, et sa kunagi “10 kilomeetrit tunnis” jooksid.
    Viljandi kohta oli pärast liikvel arvamusi, et see võiks olla tähistatud terviserajal – mis sinu arvamus on?
    See on ka nii armas, et sa enne võistlusi emale helistad.
    Igatahes edu hooajaks ja ootan juba järgmist postitust 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh!
      Mulle endalegi näib kõik see vahel uskumatuna. Aga siit ka tõdemus, et töökus ja järjepidevus on edu aluseks!
      Mis Viljandisse puutub, siis see ongi selle jooksu üks võludest, et kindlat rada pole. Kes tahab läheb läbi soo, kes kuivema jalaga ringi. Kes jookseb üle põllu, kes tee pealt. Tähistamine ja kindlate reeglite sisse viimine rikuks Viljandi jooksu eripära.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s