Täispaagiga Eesti meistrivõistluste krossile

’TAISTO, MA PANIN AUTOSSE VALET KÜTUST!!!’’

‘’Kas natuke või paagi täis?’’ kostub mu venna stoiliselt rahulik hääl.

’Mis natuke…ikka täispaak. Mis ma teen nüüd?’’ tekib mu kõrgendatud häälde paanikanoot.

‘’No nüüd pole midagi teha, tuleb see autost välja saada. Ise sa seda teha ei saa ja autot tööle panna ei tohi. Muidu on tuksis.’’

Mine metsa.

Ma olen Raplas.

Ja ma peaks olema hoopis 29km eemal Järvakandis Eesti meistrivõistlustel.

No, Tiina, KUIDAS NII??

47BAD41F00000578-5232477-image-a-63_1515001971244

Pole midagi parata, kamandan kaks ehmunud näoga kaasreisijat autost välja ja lükkame auto bensuka kõrvale parklasse. Lasen neil helistada Einarile, et kiirelt meile kellegi järele saadaks, ise samal ajal Rapla autoremondi töökodade numbreid guugeldades. Google maps näitab aina closed, closed, closed. Muidugi, on ju pühapäev.

Vedukas, leian ühe numbri ja helistan.

’’Tere! Kas autotöökoda? Mul juhtumisi selline probleem, et ma panin kogemata autosse valet kütust ja peaks nüüd selle kuidagi välja saama. Kus te asute või mida tegema peaks?’’ küsin ma kannatamatult

’’Kus Te olete hetkel?’’

’’Ma olen siin Hepa bensukas, Selveri kõrval.’’

’’Aa, ma ka. Olen selle musta Mazdaga.’’

No mis asja. Ei ole võimalik! Väikelinna värk.

Ütlen naerdes, et tulen siis su auto juurde ja tõttan kerge jooksusammuga ühe töötava mootoriga toonklaasides sedaani poole. Vuristan kogu oma loo jälle ette ja mõtlen koguaeg, et võtke mu Škoda võtmed juba ja tehke midagi. Saaks ise ainult sinna Järvakandi poole liikuma, küll hiljem vaatab, mis sellest paagist ja kütusest saab.

’’Oot, kas sul on bensukas või diisel?’’

’’Mul on diisel, aga ma võtsin mingit imelikku kütust ja sel oli märk peal, et ei tohi panna sõiduautodesse,’’ vastan kärsitult ja mõtlen, kas Einar või keegi juba hakkas meile järele tulema. Tüüp pahvatab naerma: ’’Kuule, meil siin Rapla vahel pooled inimesed sõidavad sellega. See on küll sinist värvi, aga ei tee autole midagi. Tollile lihtsalt ei tohi vahele jääda. Ma ise sõitsin ka kunagi, aga enam ei julge.’’ Mis mõttes ei tee midagi. Mul vend ei lubanud ju autot tööle panna ja ta teab mootoritest kõike. Eemaldun sellest autost selg ees väga kahtleva pilguga ja helistan uuesti vennale. Saadan talle igaks juhuks automaadist pildi ja siis ütlen moka otsast, et mul muidu disla. Seda unustasin enne mainida. Vend pani pildi kokku ja andis loa edasi minna.

Ruttu autosse.

Oih, arvet pole ju siiani maksnud.

Jooksen jaama tagasi ja lähen maksma. Müüja küsib mu id-kaarti ja registreerib erikütuse ostu. Hoiatas, et maksuamet võib helistada ja uurida, miks ma seda põllumeestele mõeldud kütust ostsin. On ikka maavärk, müüvad siin linnavurledele oma kombainikütet.

Hüppame kõik autosse tagasi ja täiskäik Järvakandi poole. Meile vastu saadetud autojuht võis  otsa ümber keerata ja tagasi sõita. Terve tee ajas see intsident mind nii naerma, et kuidas saab nii uhhuuu ikka olla. Liina ainult pomises: ’’Ja ma juba lootsin, et ei pea võistlema.’’


Selle aastased murdmaa Eesti meistrivõistlused toimusid nagu eelpool juba mainitud Järvakandis. Polnudki kunagi sellisesse kohta sattunud. Distants oli 4km, mis tähendas 4x1km kõige klassikalisema välimusega krossiringi. Või taolist rada, et kui otsingumootorisse sisestada cross-country running, siis kõik pildid tulevad sellise taustaga. Murumätta pinnas, kergete üles-alla tõusudega. Alguses mõtlesin, et väga hea, hullu pole. Kindlasti parem kui see Jõulumäe versioon sügisel (LOE SIIT). Samas, kui käisime Liinaga raja läbi, siis saime aru, et tegelikult pole see nii lihtne ühti. Ringil oli ca 5 tõusuküngast, aga kui see nüüd neljaga korrutada, siis 4km peale tuleb kokku juba 20 tõusu. Ja EMV-l ei saa suure grupi peale loota. Või siis mõne meesterahva selja taha pugeda. Ainult naised ja needki Eesti kõige paremad. Stardinimekirja sirvides oli end üles andnud 20 osalejat, kellest paari nime ma ei teadnud, aga ülejäänutest polnud ma kunagi varem kiiremini jooksnud. Päris julgustav.

Kõne emale andis teada, et täna jooksurõõmu pole. Tänane märksõna on KANNATAMINE… ja selle kannatamine. Kõlab loogiliselt.

Õige pea seisimegi juba stardijoonel rivis ja ootasime käsklust minna.

59830771_2637283582952774_4943592492537741312_oÜleni mustas, nr 302.

LÄKS!

Ma teadsin, et sel võistlusel on oluliselt kõvem andmine kohe algusest peale. Aga seda ma poleks küll osanud oodata. Kõik panid nagu torpeedod minema ja ma lihtsalt kuidagi püüdsin seal kaasas püsida. Teadsin, et maha ei saa jääda. Kui korra vahe sisse tuleb, siis hiljem seda tagasi ei tee. Ja seda loota, et küll väsitakse ka ei saanud jääda ootama. Distants oli selleks liiga lühike.

Esimene ring sai täis ja rajaäärne tabloo näitas 3.28. Mida põrgut, naised?!

Polnud midagi parata. Mu naeltes jalad tundusid juba täitsa läbi ja vaimselt oli raske, et 3 ringi peab veel jooksma. Kuid ma pidasin vastu. Ma polnud veel täiega maas. Huvitav, millal eespool olijad väsima hakkavad? Etteruttavalt võin öelda, et nad seda ei teinudki.

Kolmas ring oli kõige raskem. Jalad olid lihtsalt nii kinni, aga siis kostus üks õrn hääleke raja ääres: ’’Tiiiiiiiina, Tiiiiiina, pinguta, üks ring veel!’’ See oli Einari 10-aastane tütar, kes mulle kogu südamest kaasa elas. Ütle, kuidas ma saan siis käega lüüa või järgi anda? Hinge tegi seest nii soojaks.

Rada oli selles suhtes ka äge, et kilomeetrine ring oli veidi 8-kujuline, mis tähendas, et pealtvaatajaid sai ühe ringi jooksul mitmest kohast võistlejatele kaasa elada. Igakord, kui ma Einarist möödusin, meenus mulle see Jõulumäe võistlus ja plätujooksu tunne. Veits vist oli ikka seekord parem ja treeneri hääl ka kuidagi rõõmsam. Tunne oli küll, et põlv käib juba nii madalat ja minekut polnud. Pärast treener ütles, et polnud hullu midagi. Kõigil teistel oli ka näha, et jalad kinni. Välja arvatud Liina Tšernovil. Aga tema ongi mingilt teiselt planeedilt.

Neljandal ringil olin endiselt ühe Sparta jooksja selja taga, kelle vägevat kõlkuvat patsi püüdsin silmadega kinni hoida. Vahe püsis meil stabiilselt oma 10 meetrit ja püüdsin seda mitte suuremaks lasta. Temaga jooksime ka sügisesel krossil koos. Või noh, korraks. Sest ta lõpetas minust 1,5 minutit varem. ’’Tiina-Tiina, kohe on läbi, mine nüüd!’’ kostus jälle see hele hääleke ning otsustasin viimasel kaarel enne finišit veel järgmise käigu sisse panna. Jooksin nii kuidas jalad võtsid ja lootsin tegelikult Maria Vesklast veel mööda saada, aga lõpujoon jõudis enne ja  tühistas mu pingutused. Lõpetasime sama ajaga.

Uh…kross on ikka rets. Ma polegi vist peale ühtegi võistlust veel nii kaua maas vedelenud. Kõik oli segamini kui pudrud ja kapsad. Samas oli ka hea seal pehme muru ja sooja päikese käes vedeleda. Keegi ei kamandanud muudkui, et liigume edasi ja liigume edasi. Mingi hetk ma ikkagi ajasin kargud jälle alla ja suundusin lõdvestusjooksule.

Emotsioon oli laes. Otsustasin, et mulle ikka meeldib see võistlemine ja mida paremaks muutub vorm, seda huvitavamaks ka mõõduvõtmine teistega. Seekord küll pidin leppima 13. kohaga 17-st. Kuid see eest enda jaoks hea ajaga – 15.22, ja teadmisega, et pingutasin.

IMG_5650Mina poodiumile jooksmas…Tulevikus.

Panin oma dislakale siis hääled sisse ja sõitsin sinine vedelik paagis loksudes kodu poole. Jään maksuameti kõnet ootama.

Jooksmiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s