Katsetele valmistuda, Tiina Kala!

Kraabin tasakesi suure varbaga karedat vaipa ning silmitsen kerge ärevusega ruumiavast sisse voorivaid inimesi. Vastu tulevatelt nägudelt peegeldub samasugune tunne nagu möllab minu sisemuses. Põnevus ja kerge pinge, süda põksub rahutult. Me oleme kõik siia kogunenud ühel ja samal eesmärgil.

’’Võite harjutada veidi,’’ teatab meeldiv meeshääl ja julgustab meid kõiki edasi.

Olen Tallinna Ülikooli keldri võimlas (jah, seal on päriselt selline koht) ja valmistun akrobaatika eksamiks. Nimelt tuli mul mõni aeg tagasi selline pöörane mõte, et astuks õige uuesti ülikooli ja seekord kehakultuuri. Peale mõningast järele mõtlemist tundus see mitte pöörane, vaid hoopis täiesti loogiline ja ainuõige valik. Pigem, miks ma seda juba varem ei teinud.

Vaatan veidi kohmetult võimlas ringi ja keegi ei liiguta. No vahet pole, mina tulin siia eksamit sooritama ja ma võin ka esimesena kõigi ees harjutamist alustada. Hakkan kekslema juba varem harjutatud kava. Perekond sai sellele nii mõnigi kord aias šašlõkki süües kaasa elada. Peagi liituvad minuga teisedki ja võimla täitub elueest vehkivate naistega. Me kõik kandideerime 30-le päevasele- ja 20-le sessioonõppekohale. Ukse taga ootab järgmine sats neidusi ja peale seda trobikond mehi. Kokku oli registreerinud üle 250 inimese.

img_6270.jpg

Kehakultuuri sisse saamine koosneb 25% emakeele riigieksamist ja 75% sisseastumiskatsetest. Need omakorda jagunevad neljaks spordialaks ja kutsesobivusvestluseks. Alad on:

  1. Akrobaatika: tuleb esitada eelnevalt juhendi järgi õpitud võimlemis- ja koordinatsioonikava, mille max koondhinne on 10 punkti.
  2. 1500m jooks: kõik ajad alla 5.30 annavad 10 punkti;
  3. Korvpall või võrkpall: erinevad harjutused. Korvpallis lisaks viske- ja tehnikatäpsusele hinnatakse ka sooritamiskiirust.
  4. 50m ujumine: aeg alla 42s annab 10 punkti.

Kes on koolis kehkaõps või kvalifitseeritud treeneripaberiga saavad lisa 10 punkti. Ka lõpetamisel saadud kuldmedal annaks 5 lisapunkti. Mul pole kumbagi.

Võtame end seejärel võimla äärtesse teineteise vastu pikkadele pinkidele nagu väiksed tibupojad ritta ning ühel pool alustatakse akrobaatikaga ja teisel koordinatsiooniga. Tunnen, et just see rütmikaharjutus on kõige kriitilisem, sest viga võib kergelt sisse tulla ja aju lühisesse lüüa. Komisjonipreili lükkab äpist  neljase takti ette ja hakkab pihta. Tõk-tõk-tõk-tõk. Üks käsi üles, teine kõrvale, harki-kokku, käärhüpe, tagasisammud jne. Päris paljud kangestuvad.

Ma ootan oma järjekorda ja ei suuda naeru tagasi hoida. Mu vastasseinas on suured aknad ja seal taga on kaks ehitusmeest, kes peaksid tegelema vist pahteldamisega, aga ilmselgelt seda teha ei suuda. Lihtsalt unustavad ennast jõllitama, kui liibukates noored neiud hundirattaid ja tireleid viskavad.

Saan enda asjad siiski suhteliselt pingevabalt tehtud. Rütmika eest 9,5 punkti ning võimlemise, mis enda meelest küll paremini läks, 7 punkti. Ju jäi kuskil pöid või käsi piisavalt sirutamata. Muide, võimlemises ei saanud ükski sisseastuja 10p. Karm värk. Koondhinne: 8,5.

NEXT.

Siis seisan ma tuttaval Kalevi staadionil, kus ma alles kuu aega tagasi oma vastiku nohu ja köhaga 1000m jooksin. Tegelikult sai katsel valida, kas 1500m või 100m, aga kuna mul 1500m aeg tuleb KINDLALT alla 5.30, siis ma isegi ei mõelnud 100m proovida. 13,6 vist oli 100m 10 punkti. Ei hakka proovimagi.

Minuga koos teevad sooja olümpiaveteran Liina Luik ja veel üks jooksutüdruk Kadiliis Kuiv. Lahe oleks nende mõlemaga koos koolis hakata käima ja äkki trennigi teha. Olen rõõmsas tujus ja ootan juba põnevusega starti, sest just nädalake tagasi jooksin seda distantsi 5.01. Mul pole grammigi ärevust. Pigem mõtlen, kas joosta täiega ja anda kehale tugev pingutus või joosta kergemalt ja kindla peale aega. Panen igatahes naelad jalga ja olen valmis.

367AF6DA-8F11-4217-87F6-971643361BA3

Start venib.

Ja venib.

Ikka venib.

Lõpuks saame minema ja alustan ees jooksu. Leppisime Liinaga kokku, et veame kordamööda. Esimene ring tuleb 74s. Oih, veidi liiga kiiresti. Teisel ringil läheb Liina ette ja püsin kannul. Mingi hetk tunnen, et ma ei taha praegu niimoodi pingutada ja jään oma jooksu tegema. Kui ei ole võistlusmoment, siis ikka ei suuda nõnda pressida. Ja tegelikult ju ei olnud vaja ka. Lõpetan Luige järel (4.57) teisena ja aeg 5.12. Kadiliis finišeerib 4 sekundit hiljem ja olemegi ainukestena üle joone, kes saavad naiste 1500m jooksus 10 punkti. Tšing-tšing, OLEMAS!

NEXT.

Järgmise päeva esimene eksam on kas korvpallis või võrkpallis. Mul ei olnud omal ajal kehkas mitte ühegi asjaga probleeme ja ma ei mäleta, et oleksin milleski alla 5 saanud. Kuid võrkpall oli ala, milles ma ei tundnud ennast päris kodusena. Võibolla oli see tingitud, et meil suvel maal lihtsalt seda lapsena ei mängitud? Igatahes minu kindel valik oli korvpall ja seda tuli nüüd hakata meelde tuletama. Käisin ostsin Sportlandist tutika Eesti trikolooriga palli ning kutsusin Liina ja Ülari (kes on PÄRISELT kehkaõps) kossuplatsile. Neil pidavat olema isegi mulle vajalikud 5 torbikut kodus. Õige pea tulidki nad nelja oranži koonuse ja ühe JÕULUKUUSEGA?!?! Viiendat torbikut lihtsalt polnud, aga asi seegi. Suundusime kossuväljakule.

Uus probleem.

Kõikidel mängiti.

Vaatasin, et ühe korvi all on ainult  poiss ja tüdruk. Marssisime oma jõulukuusega sinna.

’’Tere! Kas ma saaks siin veidi ühte harjutust teha?’’

’’Kah katsetele homme?’’ küsis kutt vastu.

Jää oli hetkega murtud ja hakkasime seal vaheldumisi harjutusi tegema.

Kui muude aladega on nii, et olles sportlike eluviisidega, siis teed oma jooksu ja ujumise ikka kuidagi ära ning asi see võimleminegi ära õppida. Aga kui kossus pole ikka palli üle 10 aasta põrgatatud, siis on vaja rohkem harjutada, et tunnetus jälle tagasi tuleks. Päris Michael Jordan küll polnud, aga kerisin oma kuusele juhtme ümber ja lahkusin väljakult siiski hea enesetundega.

073b16e3-dd89-456b-8846-e64499be8bdc


Sain korvpallieksamil 4 punkti. Rohkem kommentaare ei soovi jagada.

NEXT!

Nagu öeldud, siis ujumises pidi ujuma 50m ehk kaks otsa alla 42 sekundi. Mul polnud õrna aimu, kui kiire ma selles olen. Teadsin, et kui käin niisama ujumas, siis ujun tavaliselt 100m keskmiselt 2.00-2.08 ehk ca 1 minut 50m. Sellest 18 sekundit kiiremini tundus ikka üüratu aeg. Seepärast seadsime Sveni ja lastega sammud Spasse. Kuna Viimsi ujula on juulist remondis, siis sõitsime TOP-i. Jõudsime oma karavaniga ujula akna taha ning jälle – bassein tühi ja remondis. Mida värki? Egas midagi, sõitsime edasi linna Revalisse. Laste lõunauni pressis juba täiega peale, aga võtsime selle jonniriski. Ujusin paar otsa moe pärast soojaks ja siis Sven võttis aega. Aeg tuli 42,9. Sven oli veidi pettunud, sest arvas, et ma võiks ujuda vähemalt 39 sekundiga. Ma ise olin väga rahul, sest esiteks sain kinnitust, et suudan ujuda 40 kanti ja teadsin, et pinge all pingutan rohkem.

Uus probleem!

Olin terve aeg arvanud, et ujumises võib seinast tõugata, aga tuli välja, et peab ikkagi peakat hüppama. Nali naljaks, aga ma polnud seda teinud üle 20 aasta. Kunagi aegade alguses 8-aastaselt ujumistrennis lükati ääre pealt mind küll kükis peakasse, aga siis läksin trennist ära ja rohkem polegi julgenud proovida. See eest olen tubli pommipanija, kuid kahjuks oli see keelatud

Läksin peale seda korvpalli krahhi otse ujulasse. Meel oli väga mõru ja teadsin, et siit alalt ma ilma maksimumpunktideta ei kavatse lahkuda. Tõmbasin otsustuskindlalt trikoo selga, panin prillid pähe, ronisin äärele ja hüppasin – PEAKAT! Ujusin välja, ronisin nüüd puki otsa ja ilma midagi mõtlemata hüppasin uuesti. PEAKAT! Särasin sisemiselt. Olen alati teadnud, et kui mind ’’tundmatus kohas vette visata’’ siis saan alati hakkama. Sõna otseses mõttes seekord. Arvan, et kui mul neid katseid poleks olnud, siis võinuks veel vabalt 20 aastat oodata ja alles viiekümneselt võib-olla seda meeltesegaduses katsetada.

Võtsin oma ID-kaardi, viisin komisjoni ja küsisin, kas võin kohe alustada. Paluti rahuneda ja oodata.

Ootasin.

Lõpuks anti mulle ja veel kahele tüdrukule luba katseks valmistuda. Ronisin kohe üles pukki ja võtsin ülijäigalt sisse selle asendi, mis Sven mulle sõnumis kirjeldas (ta on endine ujuja). Ujumistreener kamandas mu sealt maha ja soovitas uuesti rahuneda ja ikka käskluste peale alustada.

Start!

Peakas ja täiega vastsasseina poole minema. Kahju, et ma tagasipööret ei oska, aga pole viga, ma peaks jõudma ikkagi aega. Huvitav, kas ma olen esimene, sest teisi tüdrukuid pole üldse näha. Siputan kõvasti jalgadega ja kroolin kätega kuni ongi kõik. Ronin hingeldades välja ja küsin esimese asjana: ’’Mis aeg tuli?’’

’’38 sekundit,’’ vastab plätudes ja vilega ujumise õppejõud.

JESS!

Minu üllatuseks on teised tüdrukud juba ammu veest väljas ja ma viimane. Olin sattunud ujujate punti, kellest üks ujus näiteks 33 sekundiga. Aga see ei lugenud enam midagi. Sain oma maksimumpunktid kätte ja nüüd polnud muud, kui pöidlad pihus loota, et mahun ikka kahekümne inimese sekka, kes tasuta kaugõppe programmi saavad.


Etteruttavalt võin öelda, et sain sisse, aga ülinapilt. Ja paluks mitte rohkem selliseid kommentaare, et ah, kehakultuuri saavad ju kõik sisse.

Kus muidu koolilaat toimub?

D10077F4-0254-4B97-A996-A9F7405B8CB8.jpeg

Jooksmisteni!

 

Advertisements

Üks kommentaar “Katsetele valmistuda, Tiina Kala!

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s